Võite pruuti suudelda. Või siis mitte.
Miks? Võib ju väidelda, et traditsiooniline (ja riiklikult registreeritud) abielu on sisukuse kaotanud — monogaamse abielu üks põhilisi ülesandeid on tagada lastele mõnus keskkond. Kaks inimest jõuavad üheskoos lapsed üles kasvatada ca 20 aastaga, kuid pikenenud aktiivse eluea tõttu jõuavad nad lisaks veel palju-palju muud. Vajaduse korral veel teinegi pesakond lapsi üles kasvatada.
Robin Baxter kirjutab teoses “Sex in the Future”, et järgmise 50 aasta jooksul muutub traditsiooniline abielu pigem erandiks: “Armastus jääb alles, üksnes kohustus armastatud partneriga paljuneda langeb ära. Suhted muutuvad lühiajalisemaks ja reegliks saab partnerite tihe vahetamine.”
Baxteri peale võib vihastada, kuid temaga on raske vaielda. Vallaslaste ja vabaabielude arv ületab Eestis juba nn seaduslikult registreerituid, kuigi väidetavasti on Eesti vabaabielu erinevalt Skandinaavia maadest pigem prooviabielu, kohanemisperiood, mitte aga asi iseeneses. Vabaabielude vastu räägib asjaolu, et ühe partneri huku korral (ptüi-ptüi) puuduvad kaaslasel igasugused garantiid. Näiteks võivad kadunukuse eelmisest (tihtipeale laiskusest lahutamata) abielust pärit lapsed või kaasa nõuda endale uue kooselu ajal soetatud vara.
Ühiskondlike tabude kadumisest annab märku iseenesestmõistetavus, millega seltskonnajakirjad portreteerivad noorte neidudega uuele ringile läinud abielumehi või lihtsalt armukolmnurki. Seltskonnaajakirjandus aktsepteerib nn uute kaaslaste positsiooni ilma küsimusi esitamata, keegi kiljata raevunult: “Sa varastasid mu mehe!”
Psühholoogide arvates on Eesti abielud ebastabiilsed,sest:
· puudub psüühiline ja seksuaalne ettevalmistus
· abiellumisvanus on olnud madal, partnerit pole tundma õpitud
· alkoholiprobleemid avaldavad abielusuhetele väga negatiivset mõju
Või on asi selles, et sõdade, üleminekuühiskonna ja muude hädade tõttu on Eestis katkenud põlvkondlik moraalinormide järjepidevus? Järjest on kasvanud põlvkonnad, kelle jaoks abielu ei ole püha ja puutumatu ning vallaslaps pole häbiasi. Inimesed ei ole vaimselt valmis kompromissideks ja enesesalgamiseks, mida püsiv paarisuhe eeldab.
Gümnaasiumi perekonnaõpetuse aine õppetulemused eeldavad küll, et gümnaasiumi lõpetaja: perekonna ja selle eri vormide osa üksikisiku ja ühiskonna elus; tunneb abielu ja perekonna psühholoogilist, seadusandlikku ja majanduskülge; meeste ja naiste erinevusi ning nende arvestamise võimalusi; lapse arengu põhiküsimusi, lapsevanema rolli lapse kasvatamisel (alates prenataalsest perioodist); oskab näha alust tulevaseks perekonnaeluks oma suhetes mõlemast soost eakaaslastega ja oma kasvuperekonnaga; seostada oma (seksuaal)käitumist isikliku elu õnnestumise/ebaõnnestumise võimalustega tulevikus; tunnetada oma vastutust iseenda, partneri ja tulevaste laste ees.
Siiski on kahtlane, kas üks gümnaasiumilõpetaja kõike seda omaenda ainukordse isikuga seostada oskab. Pigem valitsevad ebarealistlikud ootused partneri ja kooselu kui seesuguse suhtes, arvatakse, et püsiv partnerlussuhe on midagi, mis lihtsalt sülle kukub ja millega tuleb toime igaüks.
Luup pealkirjastas abielulahutustest rääkiva loo: “Miks Eesti naised lahutavad?” viidates tõigale, justnagu koosneks Eesti rahvas emahunt Varvaaradest, kelle tõttu meeleheitele sattunud insenerid öösel sahvrist külma suppi lõmpsivad.
Tõsi on, et psühholoogide arvates elavad mehed paarisuhte lagunemist raskemini üle. Vale oleks siiski panna kogu vastutus kooselu püsimise eest naiste õlgadele: pigem realiseerivad naised oma pettumuse vabal valikul üksikuks jäämise kaudu. Mis teha, kui naiste haridustase on Eestis kõrgem ja vajadused mitmekesisemad. Praegu kehtiva mudeli korral on mehel abielust rohkem võita (rohkem elumugavusi), naise jaoks kaasneb rohkem kohustusi.
Ükskõik, kuidas suhtuda abielutraditsiooni, on ometi on selles hetkes, mil kõlavad sõnad: “Võite pruuti suudelda,” midagi-müstilist maagilist, mis toob heldinud lapsevanematele silma vältimatud õnnepisarad.
Üksikute ajastust oleme Commentis juba arutlenud. Räägiks seekord paarisuhetest, kui need üldse võimalikud on. Ja kui, siis millistes vormides.
Kas poeedi sõnad: “Grow old with me, the best is yet to be...” on iganenud nostalgia? Miks eestlased nii palju lahutavad?
