Virve Liivanõmm: vanaprouad ärgu tantsigu neiuriietes, pärjad peas ja juuksed lahti
Juba 19. sajandi teisest poolest kippusid rahvarõivad unustusse jääma. Maarahvas püüdis linnamoele üle minna. Nii juhtus, et esinemisülikonnad sobitati kokku paikkonniti erinevatest riidetükkidest, neid kanti valesti. Esimeste üldlaulupidude ajast sai siiski tavaks, et eestlase piduriie on rahvarõivas.
Jaanuaris 1929 lõid sada asutajaliiget Tallinnas Eesti kodutööstuse edendamise keskseltsi. Nüüd on meil Eesti rahvakunsti ja käsitöö liit, mis kuulub Euroopa samanimelisse liitu. Edumeelsetes maakondades tegutsevad rahvarõiva nõukojad.
Rõivas on pool peo ilust
„Rahvarõivad on pool, no võib-olla mitte päris pool meie laulu- ja tantsupidude ilust ja võlust. Ka vanalinnas on vahva rahvariides jalutada, see on ju midagi sellist, mida näeb ainult meil, Eestis. See võiks meile alles jääda, me ei saa siin odavaks kätte minna,” räägib Randmaa.
Nende rõivaste kohta, mis nüüdsed kandjad on rahvarõivaraamatu pildi põhjal kogu aeg ühtemoodi täpselt järele teinud, ütlevad rahvarõivameistrid, et need on vormirõivad, kõik ühesugused. „Mõnikord on viga selles, et vanu näidiseid on vähe järele jäänud. Keila riietest näiteks on vähe teada, muuseumis on säilinud ainult üks seelikutükk, mille järgi ongi otsustatud, mis on selle paikkonna eripära, mingit valikuvõimalust pole.
Mina olen Tõstamaalt pärit, kus ühel naisel võinuks olla 50 isemoodi seelikut. Need omakorda erinevad ajastute kaupa, sest rahvarõivadki on moevooludega kaasas käinud. Eriti suured muudatused tõi kaasa 18. sajand, mil siinmail suurenes ostukaupade osatähtsus, kuld ja kard ja siidipaelad, lillkirjaline siidtikand on sellest ajast pärit. Seda enam ei pea ühekandi riideid ühtmoodi tegema. Kuigi ka mina olen konservatiiv – seisan selle eest, et käsitöö alles jääks. Tikitakse juba ju ka masinatega, aga tulemus on siis jäik ja külm.”
Rahvarõiva alaliit tegutseb rahvakunsti ja käsitöö liidu juures juba teist aastakümmet. 2003. aastast juhib seda Anu Randmaa. Alaliidul on oma nõuandekoda. Läinud aastast tegutseb MTÜ Rahvarõivas, sest tööd tuleb aina juurde. Rahvakultuuri arendus- ja koolituskeskuse juures on rahvarõivakool. Õpetatakse mitte ainult seda, mismoodi rahvarõivas välja peab nägema: rõivaga käib kaasas lugu selle kujunemisest läbi aegade. Rahvarõiva valmistamist õpetatakse meil veel Viljandi kultuuriakadeemias ja Kuressaare ametikoolis.
Lätlaste kiituseks
Mõni inimene, laulupeole piletiga tulnu näiteks, on oma juured ammuilma kaotanud, aga tahaks endale siiski rahvarõivaid. Millised ta siis valib? Anu Randmaa ütleb, et ainult ilu järgi valiti ENSV aegu. „Muhu kollaseid seelikuid oli siis küllaga, mandril kanti tihti Saaremaa riideid, Järvamaal näiteks on praegugi rühmi, kes tantsivad Saare seelikutes. Nüüd sõltub valik suuresti rühmajuhi teadlikkusest. Kui raha on vähe, ei pea tingimata tegema kehva rõivast. Esemeid võib ajapikku juurde osta. Inimesed on valmis ka ise maksma, huvi omakandi riiete vastu kasvab. Korraldan Tõstamaal juba kuuendat aastat rahvarõivalaagreid, noori huvilisi tuleb üha juurde. Pilt läheb taas kirjumaks. Oleme laulupeol juba üsna korralikult riides.”
On ka inimesi, kes rahvarõivakangast koovad, tellimusi täidavad. „Kui on vaja suuri koguseid rühmadele, toome seelikuriide Lätist. Seal on säilinud süsteem, nagu oli meil omal ajal ARS-is, kus tehti lõnga ja kooti riiet. Lätlased kasutavad tänapäevaseid aniliinvärve, kuid saavutavad selle tooni, mis meie neile ette anname,” kinnitab Randmaa.
Lätlased on Eesti laulupidude loost ennegi läbi käinud. Olgu või Janis Cimze, kes Valga seminaris köstreid ja koolmeistreid ette valmistades neile ka koorijuhtimise kätte õpetas.
Täisteksti loe Õpetajate Lehest.
