Virve Liivanõmm: Kas demokraatia või libademokraatia?

Üle 200 aasta on arvatud, et enamuse otsus on õigem kui asjatundjate arvamus. Kui nii oleks, poleks vaja muud kui mis tahes asjus kõikidelt küsida, küsida ja küsida. Ametnik loeb poolt ja vastu seisukohad kokku ning kui pärast viltu läheb, jääb enamus süüdi, ametimehed on aga nagu ikka puhtad poisid. Just sedasorti ülemäärast demokraatiat me Eestis praegu harrastame. Põhiseaduse järgi kuulub võim rahvale, kõik ettevõetu tuleb terve rahvaga läbi arutada. Üha uusi küsimärke paiskub õhku niisuguse kiirusega, et lugejatel, kuulajatel, vaatajatel pead huugavad otsas. Ja kui sa ühe või teise asja kohta midagi ei arva, sest sul ei ole küllaldaselt infot, nendib mõni ametimees, et oled lihtsalt tume inimene, kes ei mõista, et sotsiaalhoolekannet näiteks on hädasti vaja reformida.

Eestis on rahvas (loe: arvajad) tõesti võimul, Eesti on demokraatlik riik. Kuigi me ei tea, kes näiteks pronksiöö korraldas ja Dmitri Ganini tappis, ega saa iial teada, mille eest õieti läks kinni Herman Simm.

Pissipudelitest, tankiväest ja Rootsi moodi ravist
Võltshuvi enamuse arvamuse vastu oleme juba pikka aega harrastanud. Kui Kristina Šmigunile langes dopingukahtlus, seletas igaüks, kes tahtis, avalikkuse ees pikalt-laialt, millal nimelt peaks pärast finišit pissile minema ja kuidas nende pudelitega üldse toimida. Sõnavõtjate hulgas oli ehk mõni, kes kunagi kuskil finišisse jõudnud, aga polnud kedagi, kes terve talve pudelisse oleks pidanud pissima. Üks tuntud arst ütles kord ühe südamerohu ümber tekkinud kära peale, et tema ei ütle midagi, sest elu on õpetanud – kui kisa väga kõvaks ja jutt lolliks läheb, peab teadjamees vait jääma. Ainult nii saab asjatundmatud jahmerdajad vaikima sundida.

Siinkirjutaja kuulas kord 1990. aastate keskel pealt Balti riikide kaitseväe juhtide keskustelu tankiväe võimalikkusest regioonis. Hea amortisatsiooniga Leopardiga on polügoonil tõesti vahva ringi kütta. Ainult et teed väikese tiiru ära ja mitukümmend tuhat Eesti krooni on niuhti läinud. Kui palju miljoneid masin ise maksab, ei julge mõteldagi. Nii siis otsustasid asjaomased mehed toona, et ühe tanki võiks kolme peale silmapetteks muretseda. Hiljuti arvasid aga raadioeetrisse helistajad, et 40 masinast koosnev tankivägi kuluks Eestile marjaks ära. Milleks? Meil on ju alustuseks ainult üks tankist – Ants Laaneots.

Valitsus manab vanainimesi, kes oma pensioni kontole ei tihka kanda. Rootsis on kõigil ammu kontod. Kümmekond aastat tagasi reformis Eesti oma tervishoidu Rootsi malli järgi. Kärdlasse näiteks ei pidanud jääma ühtegi kirurgi, kõik hiidlased pidid sündima mandril. Kellel noa alla minna vaja, tulnuks kopteriga Tallinna tuua. Peaarst rääkis siis, et hiljuti päästsid nad Kärdlas suure verekaotusega naise, kel oli emakaväline rasedus, Tallinna ei oleks ta elusana jõudnud. Kärdla arst ütles veel, et kui ametnikud tahavad rahva seas „raiet” teha, siis pangu oma plaanidesse arvestuslik inimkadu kohe sisse. Mitu inimest me ohverdame, et Rootsi moodi ravida? Pikapeale reformijad taltusid.

Iibe viib plussi ka suurem suremus
Kui valitsus arutab eelarvet kärpides, et väeteid võib ka vähem toetada, võib kellelgi õigustusena pähe tulla, et meie püha eesmärgini – iive plussi! – viib ju tõesti mitte ainult sündide kasv, vaid ka suurem suremus. Me ju ei säästa oma rahvast, muserdame päevast päeva tema närvikava, paiskame õhku kurjakuulutavaid lausekatkeid, mõttelooteid. Otsused on visad tulema. Inimene istubki, pea käte vahel, ega mäleta õieti, mis juba on, mis tuleb. Ja tunneb hirmu.

Õpetajate Lehe läinud aasta jõulunumbris ütles Hardo Aasmäe: „Olen geograafina juhtinud igasuguseid ekspeditsioone, kaotanud seljakotte ja kõike muud, aga lähtunud ikka sellest, et kõige tähtsam on mitte kaotada ega ohverdada inimest. Tema pead sa mis tahes olukorrast ja ükskõik kuidas tervelt välja tooma. Kui inimene on olemas, on varsti püksid jälle jalas; kui kaotad inimese, pole sul midagi.”

Artikli täisteksti loe Õpetajate Lehest.