Virve Liivanõmm: Emajõe ööbik läheb laekaisse laksutama

Vast just sajakroonised, rahvasuus Koidulad, Eesti kõige ilusamad ja näikse ka, et meie ajaloo viimased oma kupüürid, kolivad mälestuste laekaisse, sest optimistid kinnitavad üha sagedamini, et aasta pärast olemegi eurotsoonis, eristudes Lätist ja Leedust. Nagu me eurosuunal ikka oleme unistanud. Helesinisest unistusest saab sama värvi mälestus.

Kroonide (v.a ühe- ja kahekroonised) kujundaja, kroonikonkursside vääramatu võitja Vladimir Taiger ütleb, et see teeb teda väheke kurvaks küll, sest meie igapäevaelust kaob üks iseseisvuse näitaja – oma valuuta. „Tulgu mis tuleb, peaasi et mitte rubla,” lisab ta.

Trükikoja Vaba Maa kunstnik-kujundaja Vladimir Taiger meenutab nüüd, kui kiire töö kroonitegemine omal ajal oli. Konkurss kuulutati välja 1991. detsembris, võitjad selgusid kuu aja pärast jaanuaris. Keda pidi siis see ülikute, kuninga ja keisriteta maarahvas oma raha peale panema? Kõrge komisjon ütles küll ette, et kultuuritegelased, aga valiku tegi kunstnik.
Taiger kujundas algul kolm kupüüri: 10-, 25- ja 100-kroonise. Nende peal Jakob Hurt, Carl Robert Jakobson ja Lydia Koidula. Jakobson vahetati Tammsaare vastu sel lihtsal kaalutlusel, et muidu oleks ärkamisaja rahvast raha peale liiga palju saanud.

Ilus naine, vahune meri
Sajakroonine sai helesinine, sest kohe otsustati, et tagaküljele tuleb nõutavatest Eestile omastest motiividest meri. Täpselt niisugust murdlainet niisuguse kaljupanga all, nagu raha peal on, ei ole Vladimir Taigeri arvukatele loodusfotodele kunagi jäänud. Taiger joonistas need raha tarvis ise kokku. Luuletajanna ja laine said niisiis toon-toonis kujundatud. Koidula valmis vaevata, temast on säilinud kaunis foto. Tema selja taga, vaat et vasakul õlal laksutab ööbik, sellel pildil muidugi Emajõe ööbik. Ta laksutab roosa sireli oksa peal. Seegi pole fotomontaaž, linnupildi on Taiger käsitsi joonistanud.

Sajakroonise joonistas Vladimir Taiger ringi 1999. aastal, kui raha peale tulid uued turvaelemendid, näiteks hologramm vasakus servas. Nelikvärss raha tagaküljel on Koidula autograaf, katkend poeedi enda käega kirjutatud luuletusest „Unenägu”, mis omakorda kuulub 1881. aastal loodud luuletsüklisse „Soome sild”.

Tekstiilist tehtud
Vladimir Taiger on käinud Inglismaal Basingstoke’is Hampshires, kus meie kroone trükitakse, ja teab kinnitada, et rahapaber (vesimärgipaber) on vanast kaltsust tehtud ehk tekstiil taaskasutuses. Nii saab eriti tugeva paberi. Sellest lõigatakse välja näiteks sajakroonisesuurune tükk, pannakse lõgistavate masinate vahele. See sikutab paberitükki sinna-tänna sadu tuhandeid korda, sest vähemast paber katki ei kärise. Kes kupüüri tallele paneb, teab, et see peab kaua vastu. Masust hoolimata võib ühe sajakroonise ikka kõrvale tõsta, kas või sellepärast, et kõrgema nominaaliga kupüüre lastakse käibele oluliselt vähem kui madalaga. Mis siis, et see, kuidas kroonid eurode vastu vahetatakse, on praegu meie jaoks veel tuleviku – küll lähituleviku – muinasjutt.

Kui te jõulukaardi saate ja margi pealt vaatab vastu kodukakk, selle aasta lind, teadke, et teid tervitab ka postmargi autor Vladimir Taiger. Praegu töötab ta margiga, mille peale tuleb üliharuldane punaselg-õgija – algava aasta lind. Suur loodusesõber Taiger on paljusid linde pildistanud, neid pilte ta aga postmarkidele ei pane, joonistab linnud ise. Kõik need trükised on kunst – rahakupüürid, postmargid. Ta on ka tänavu Eesti kauneimaks postmargiks tunnistatud „Eesti Rahva Muuseum 100” autor.

Kirjutagem üksteisele mõnikord. Kes kauni margiga ümbriku saab, näeb ehk ka Vladimir Taigeri uut tööd.

Artikli täisteksti loe Õpetajate Lehest.