Selle eluliselt olulise vastuolu kõrvaldamise erinevad visioonid ja utoopiad põrkuvad tihti niinimetatud „Ühisomandi tragöödiale” (Tragedy of the Commons).

Kujutagem ette rühma talunikke, kes karjatavad lambaid ühisomanduses oleval aasal. Kõikide talunike huvides on vältida, et liiga suureks paisuvad karjad aasa tühjaks ei sööks. Ometigi on igale talunikule eraldi kasulik lammaste arvu maksimaalselt suurendada, kuna aas on tasuta ressurss. Hoolimata sellest, et talunik teab, et rühma kui terviku huvides peaks ta karja suurendamisest hoiduma, teab ta ka seda, et teisigi (nii nagu tedagi), õhutab aas maksimaalselt tarbima. Tekkinud olukorras paisutavad talunikud oma karjad väljakannatamatult suureks, osalt selleks, et kasu saada, osalt, et vältida kasu saamist kellegi teise poolt. Kui aas on välja kurnatud, kannavad kahju kõik.

Soulseek

Vaatleme nüüd seda näidet Interneti keskkonnas, P2P–tüüpi muusikavahetusprogrammis Soulseek (www.slsk.org).

P2P (peer to peer) puhul asub süsteemi ülal hoidev mootor keskserveris, kuid kopeerimise teel vahetatav väärtus — failid — kasutajate arvutites. See loob alused Napsteriga avalikuks saanud, kogu muusikatööstust vapustanud ning autorikaitse alternatiivide arutellu õli tulle valanud fenomenile: tarbimine ei vähenda ega jäta samaks, vaid suurendab ressursside hulka turul.

Rohuks aasal on Soulseek’is failid (enamjaolt .mp3 formaadis) kasutajate (talunike) kõvaketastel. Kuid paradoksaalsel kombel on muusikakogudel arvutilautades ka lammaste roll: just nende hulk suureneb (ja loodetavasti kvaliteet paraneb) tarbimise tulemusena. Niiviisi kerkib isikliku kasu kõrvale tarbimise motiveerijaks soov mitte vältida, vaid aidata kaasa kasu saamisele teiste poolt, sest üha suurenev kasutajate arv ja nende failikogude suurus parandavad ka teenuse kvaliteeti ja saadaval olevate ressursside hulka.

Digitaalseid ressursse iseloomustab kerge kättesaadavus ühekordse arvuti soetamise ja igakuise Interneti–arve tasumise korral. Kuna kasutajate lisandudes paraneb ka kvaliteet, meelitavad P2P süsteemid üha enam ‘talunikke’ Internetti. On tekkinud eksponentsiaalselt kasvav turg, kus kaup on tasuta ning milles tarbimine = tootmine. Seda turgu võiks nimetada Interneti vabaturuks. .mp3 vormingu universaalsus, ühenduse eest andmemahust sõltumatu tasustamine ning autorikaitset eirav Interneti anonüümsus ja kontrollimatus (esialgu) on Interneti vabaturu tehnilised eeltingimused.

Interneti vabaturg

Sotsiaalsest vaatepunktist on Interneti vabaturule iseloomulik solidaarsus omandit jagada, õigemini lasta seda ühiskasutusel korrutada, osa arenevast digitaalsest võrgumentaliteedist. Järgnevalt vaatan lähemalt mõningaid selle kujunevaid jooni.

• Enneolematu kättesaadavus on esmakordselt tekitamas olukorda, kus autorite arv on võrreldav publiku arvuga. Kuid professionaalsus massidele on oksüümoron. Autori mõiste hägustumist digitaalses võrgukeskkonnas iseloomustab amatöörlus massidele.

• Kirjastamise mõiste ja protsess devalveeruvad järjekindlalt. Kirjastamine on muutunud nii lihtsaks, et selle eest ei olda nõus enam maksma, ärimudel lahustub vaba– ja paljuautorluse söövitavas keskkonnas.

• Kaob raamatu füüsiline olemasolu kui kvaliteediindikaator. „Raamat” tähendab, et lisaks autorile, kes on kulutanud aega selle kirjutamisele, on keegi riskinud investeerida ressursse selle trükkimisse ja turustamisse. Kapitali omadus koonduda tingib selle, et enamus raamatutest on välja antud suurte kirjastajate poolt, kes üritavad oma nägemuse kohaselt võimalikult optimaalselt (kasumlikult) rahuldada turu nõudmisi. Uutes tingimustes on igal autoril võimalik minimaalsete kuludega olla iseenda kirjastajaks. Tsensuuri struktuur on segi paisatud, mille tulemusel toimub ideede dehierarhiseerimine ja desüstematiseerimine.

Igasse süsteemi on kodeeritud püüdlus sisemise organiseerumuse poole, samamoodi informatsiooni külluse kaosesse, milleks Internetti sõimama kiputakse. Selles mõistes on tsensuuri roll kasutatavuse ülevalhoidjana hädavajalik.

Turuosa kaotajad, antud juhul kirjastajad, on mõistetaval kombel enamjaolt huvitatud olemasolevate regulatsioonimehhanismide säilitamisest. Tõsiasi, millega kõigil osapooltel leppida tuleb, on, et pidurdamatuid protsesse pidurdada ei saa. Üheks selliseks on ka barjääride vähenemine infoturule sisenemisel, mis tingib uutmoodi hierarhiad ja tsensuuri. Barjääride võimatuse korral jäävad kõik katsed Internetti tasustada ebaõnnestumisele määratuks.

Mojo Nation

Üheks püüdluseks õiglasema, korrapärasema ja reguleerituma süsteemi poole on P2P tarkvara Mojo Nation (www.mojonation.net). P2P iseloomulikuks probleemiks on, et kasutajad soovivad küll osaleda tarkvara allalaadimises, kuid hoiduvad omalt poolt välja jagamast. (Eytan Adari ja Bernardo Hubermani uurimus näitas, et nii käituvad 70% P2P rakenduse Gnutella kasutajatest.) Mojo Nationis on võetud kasutusele virtuaalne raha — mojo –, mis kulub failide allalaadimisel ja tekib, kui sinu kõvakettalt faile „tõmmatakse”. Mojo Nationi püüdluseks on renormaliseerida Interneti vabaturu pea peale keeratud loogika, samas säilitades P2P eelised: hajutatud andmebaasi ja juriidilise haaramatuse.

Kosmoselaevast planeedile

Ometigi nõustun analüütik Clay Shirky ennustusega, et mojo ei saavuta kunagi oma planeeritud eesmärki, kuna üritab lappida auke samast kangast käristatud tükkidega. Tegelikkuses varustasid Napsteris ja Audiogalaxys ning varustavad Gnutellas, Soulseekis ja Kazaas üle 90% ressursist alla 5% kasutajatest. Interneti vabaturg ei allu traditsioonilisele turukäitumisele. Tema geniaalsus peitub lihtsuses — lihtsuses, mis loob kõigile võimaluse, kuid mitte kohustuse kaasa mängida. See on nii P2P, vabavara liikumise, kui kõigi teiste Interneti ressursside avastavate võimaluste tour de force.

Tähtsaim kõigist neist on enneolematu tarbijate kaasamine väärtuse kujundamisse. Niisamuti kui massimeedia plahvatuslik levik 20. sajandi teisel poolel võõrandas tarbija turu juhtimisest läbi marketingi abil tekitatud vajaduste, võtavad inimesed selle rolli tagasi läbi koondumise amatöörlikul armastusel ja huvil koos püsivatesse tootev–tarbivatesse võrgukooslustesse.

Soulseek ei ole enam pelgalt failivahetustarkvara. Kasutajad võivad teineteisega vestelda ja kõikide peer’ide muusikakollektsioonidega tutvuda, koguneda jututubadesse ja neid moodustada, grupeeruda vastavalt muusikalistele eelistustele, rahvuslikule kuuluvusele, vahetatavatele formaatidele või muudele hoiakutele. Lisaks muusikale on Soulseek ka mõttekaaslaste, sõprade ja muusikalise maitse allikaks. Kuid mis ühiskonna seisukohast kõige tähtsam: ta on ka kasutajate ühishuvide looja ja rakendaja. Alternatiivina Mojole võtavad paljud Soulseeki veendunud fännid sinuga personaalselt läbi jutukanali ühendust ja nõuavad .mp3–de kataloogi avalikustamist, kui oled neile freeloadimisega vahele jäänud. Sulle jääb valida, kas seda teha või otsida sama laulu mõne teise liikme arvutist. Ilus nagu demokraatia. Digitaalne ammendamatus paneb ressursside ammutajad uude olukorda. Kosmoselaevast planeedile astumine on suur samm nii astronautide kui inimkonna jaoks. Seda eriti olukorras, kus reaalsed katsed Maalt lahkuda on madalseisus, ent virtuaalsuse preeria on avatud kõigile.