Villu Arak: Jaapan laseb lati alla

Koolihariduse kvaliteedi parandamine madalama õppekoormuse abil sunnib vist kukalt kratsima pea iga lapsevanema; Jaapanis on selline hariduspoliitika aga just kanda kinnitamas.

Ehkki uurimuste põhjal on jaapani kooliõpilased reaalainetes ühed maailma parimad, meeldivad need ained õpilastele üha vähem. Kui õppimismõnu kunagi eksisteeris, siis nüüd on see kiiresti kadumas. Ühtlasi napib jaapani noortel oskust korraldada uurimistöid ning väljendada oma arvamust.

Haridusandjad järeldasid, et võimaliku lahenduse osana tuleks vähendada õpetatava materjali mahtu. Alates järgmisest kevadest kärbitakse alg- ja põhikooli õppeprogrammi 30 protsenti. Laupäevased tunnid kaovad sootuks, loovust ja sõltumatut mõtlemist hakatakse ergutama umbmääraselt defineeritud “üldõppe” tunnis.

Lastevanemate hirmu süvendavad kuulujutud, et pii väärtusena võetakse matemaatikatunnis kasutusele 3, mitte niigi lihtsustatud 3,14. Ühes nädalakirjas ilmus lugu pealkirjaga “10 aasta pärast on kõikidest jaapanlastest saanud idioodid”.

Tokyo Ülikooli professori Masayuki Yamauchi sõnul on õppekava kujundamine kõige nõrgemate õpilaste taseme järgi maailma ajaloos haruldane. Koolijuhtide ja haridusametnike hinnangul tuleb riigi hariduspoliitika muutmiseks jaapani keele, reaalainete ja ühiskonnaõpetuse õppemahtu aga kindlasti vähendada.

Haridusministeeriumi õppekavade planeerimisjuht Satoshi Ashidate leiab, et Jaapani haridus on tähendanud “klassis istumist, tahvlivaatamist ja õpikulugemist”. Kõigile õpetatakse sama materjali ning ühesuguse tempoga. Ashidate peab seda äärmiselt passiivseks lähenemiseks, mis on küll tõstnud testitulemusi, ent tekitanud paremates õpilastes igavust ja ajanud mahajäänumad lootusetult segadusse. Uue hariduspoliitikaga tunnistatakse, et õppetöös tuleks lähtuda õpilaste erinevast võimekusest.

“Me tunneme Jaapanis nii palju muret võrdsuse tagamise pärast,” leiab Hiroshima haridustegelane Toshiso Miyatani, “sõltumata sellest, mida inimene soovib”. Ühtlase keskmise nimel lükatakse aga kõrvale nii edasijõudnumad kui mahajäänud. Uue korraga püütakse neile taas tähelepanu pöörata ning vähendada senisest süsteemist tulenevat stressi. Viimasele viitab osaliselt tõsiasi, et 30 aastaga on vähemalt 30 päeva koolist puudunud õpilaste arv kasvanud 12 korda.

Jaapani lapsevanemad võtavad õpihimu süvendamine ja iseseisva mõtlemise taganttõukamise idee avasüli vastu. Märksa raskem on neil aga leppida õppekoormuse ohverdamisega loovuse altaril. Tokyos algkooliealist tütart kasvatava Yumi Yomura sõnul tuli talle koolist kiri, milles teatati, et esimese klassi õpilastele ei õpetata enam kellatundmist. Yomura on siiski rahul, et talle konkreetsetest kärbetest teada anti — nii saab puudujäägi kodus täita.

Yokote algkooli teadusõpetaja Hiroshi Sakai viitab teisele konkreetsele juhtumile. Kui seni on viiendas ja kuuendas klassis õpetatud nii inimese kui lepamaimude paljunemist, siis tulevast aastast on õpilased sunnitud valima neist vaid ühe. Sakai pole päris kindel, kas taoline valik bioloogia vaatenurgast lastele elu jätkumisest midagi õpetab—lepamaimud jätkavad sugu inimesest mõnevõrra teistsugusel moel.