Tol hetkel kandis Euroopa Parlamendi saadik veel nime Vilja Savisaar. Ehe intervjuu pakub nii mõnegi uue fakti Eesti lähiajaloost ja Edgar Savisaarest.

Mati Talvik: Kui Edgar oli valitsusjuht, kes sina siis olid? Nõunik?

Vilja Savisaar:
Tegelikult ma olin peaministri abi. Võtsin üle kadunud Rein Kaarepere kabineti ja ametiposti. Ka see abielu oli samasugune. [...]

MT:
See oli rubla kukkumise aeg, siis kauba puuduse aeg ja ka poliitilise võitluse teravnemise aeg. Siin tuli ju väga palju üllatusi - kuidas Edgar kõik need paugud üle elas?

VS:
Eks ta oli sel ajal märksa noorem mees ja võib olla ka... vähe tappa saanud, ütleme otse välja. Tegelikult meil oli ikkagi väga hästi läinud. Suur rahva toetus oli, rahvas oli vaimustuses, me olime kätte saavutanud selle, mida me olime igatsenud, Eesti oli iseseisvaks saanud.

Kui hakkas see tegelik töö pihta, kui oli vaja neid seadusi looma hakata, siis see oli selles mõttes ka väga pingeline periood, sest valitsus, kelle Savisaar kokku pani, nad ei olnud ju poliitikud, meil ei olnudki professionaalseid poliitikuid. [...]

Ja tööl tehti intensiivne... tegelikult Toompeal võib-olla läks pimedaks kell 2-3 öösel ja hommikul kell 8 hakkas jälle tööpäev uuesti pihta. Ja niimoodi kuude kaupa.

MT:
Kuidas üks inimene sellele vastu peab... ennekõike ikka Edgar Savisaar, kes oli siis niiöelda A ja O ja igas asjas...

VS:
Ta töötaski nagu masin...et kui adrenaliin on kõrge, siis see ongi tema energia, selle najal ta töötabki. Ta tõesti valitses kõike seda. Ta suutis kõike seda koordineerida, kahtlemata ta usaldas seda seltskonda, keda ta oli kokku oma valitsusse kutsunud ja palunud. Aga need olidki need parimad, keda võtta oli ja ta tõepoolest neid usaldas, aga tal oli sel ajal juba selline komme, et ta proovis kõike ise üle kontrollida.

Ta ei ole selline juht, kes jagab ülesanded kätte ja tal tuleb mingi selline, et antakse produkt kätte ja et ta sellega nõus on. Ta ikkagi ise töötas selle läbi ja sai aru, kas see on õige või mitte. Aga see oligi meeletu töövõime, mis temas oli ja energia tuli sellest samast adrenaliinist... sellest kõigest. Kui üks sai tehtud, siis see andis jõudu veel edasi tegemiseks. No see oligi seesama... see oli armastus mis see oli. See oli armastus kogu selle riigi, protsessi, kogu selle tegemise vastu. Armastus saabki jõudu armastusest. Mida rohkem on, seda rohkem tuleb seda jõudu. Ja selle najal niikaua, kui tuli esimesed vastulöögid. Selle hetkeni ta tegelikult pani nagu tank, kõik toimis.

[...]

MT:
Aga kas siis langevad Edgari käed ripakile, kui mingi raskus ette tuleb?

VS:
Ei, seda kindlasti mitte. Vastupidi, ta kontsentreerub veel rohkem. Siis ta kontsentreerub sellisele... loomulikult hakkab ta vastukäike välja mõtlema. Aga see ei ole selline konstruktiivne tegevus. Sa pead nagu mõttetult energiat kulutama ja vot see on juba natuke paha adrenaliin. See on väsitav ja see tekitab nagu sellist... kahtlemata, siis meeleolu tööl ja õhkkond alluvatel oli hoopis teine, siis neid... no pahameelt oli ikka märksa rohkem, mis siis seal tuli ülemuse poolt.

Ta on nagu selline tuju, et ta nagu elab seda välja, ta ei jäta seda enda sisse. Ta viskab kasvõi mingi asja puruks või teeb kõva häält või ütleb kellelegi pahasti, aga see on vist tema nagu selline kaitsemehhanism. Ta ei neela alla, ta ikkagi põrutab selle ikka välja, aga samal ajal, et asjast üle saada ta kontsentreerub kõvasti korralikult, asub vasturünnakule.

Vahel on tema kaitse suurem, kui asi väärt on. Ta vahel võib-olla kaitseb üle ennast, aga siis ta tekitab jälle ühe negatiivse reaktsiooni, või teiste poolt kui ta jõuliseks muutub. Aga ta on ise kasvatanud selle nii jõuliseks. Selle hetkeni, et nad koguaeg susivad ja susivad, aga tema jälle võtab kokku ja saab võimsamaks ja kaitseb üle ennast. Ja siis küsitakse, et miks ta teeb nii, aga ise olete ta pannud sellisesse olukorda. Et see oli esimene ja see teine oli nagu kõige lõpuks juba.

[...]


USTAVAD INIMESED

MT:
Nüüd me jõuame aastani 1995. Edgar Savisaar sai Tiit Vähi valitsemisel siseministri koha ja ta hakkas raginaga tööle, ta võttis üle selle poliitika, et uus luud pühib puhtaks kõik, oli nii? Kas ta sai aru ka, mida see võib kaasa tuua?

VS:
Ega ta ei mõtle selle peale, ta teeb oma tööd ikkagi sellise...emotsionaalsuse ja... mingi tulemusega. Sellepärast me sobime ka kokku, et mul ei meeldi teha asju, milles ma ei näe mingit tulemust. Tema on samasugune. Vahepealsel perioodil oli ta riigikogu aseesimees... Sai küll parteid üles ehitada ja Keskerakonda tugevdada. [...]

Et tegelikult jah, ta püüdis süsteemi reformida, tal oli ka kaasa võtta suhteliselt talle ustav seltskond...

MT:
Nõunik Vilja?

VS:
Jah, nõunik Vilja oli ka ustav. Ma pigem mõtlen Kalle Klandorfi, Ain Seppik tuli natuke hiljem, aga sellel perioodil. Tema töötas küll selles politsei süsteemis juba niikuinii, aga ta sai ka kaasa tõmmatud politsei peadirektori näol ja Veiko Kulla, Jaan Toots, kes olid juba siis kui ta oli peaminister esimese turvasüsteemi üles ehitanud. [...]

Ma ei tea, palju siseministrid käivad öösiti mööda kambreid, kartsakambreid vaatamas. Me käisime ööde kaupa nendes erinevates, nii Erika tänaval kui kesklinnas vaatamas, mis toimub.

MT:
Miks?

VS:
Lihtsalt minister tahtis asja peensusteni teada, sel hetkel oli veel jõudu ja energiat kõike seda teada... kasvõi niisama kontrollida... Sa ei saa öelda midagi laua tagant, kui sul ei ole fakti...

Kui minister läheb sisse ja ütleb sellele valvelaua politseinikule, et kandke ette, siis mõnigi ei saanud aru, mida see tähendab, et sa ei oska, kui tuleb ülemus, sa ei oska. Sul on nööbid laiali, sul pole vööd peal, sa magad kusagil. Samas sa peaksid tegelikult olema...istuma laua taga ja olema valvel. Pühid und silmast, nööbid laiali, pea sassis ja kui minister tuleb ja ütleb sulle, kandke ette.

Siis on sul võimalus nagu öelda, et asjad on paigast ära. Aga selle hetkeni on sul ainult ettekujutus, et nii võib olla, et see vist ei ole korras. See oli see nagu sügavuti minek. Siis oskad ka korraldusi anda, kuidas edasi muuta asju. Ja nii ta on töötanud, see ongi tema stiil, ükskõik, mis alal ta töötab.
[...]


LINDISKANDAAL

MT:
Kas ta kavatses kuulata ka neid linte?

VS:
Ma ei tea. Me juba natuke rääkisime nendest esimestest rünnakutest, kus tegelikult hea energia muutus negatiivseks energiaks ja tuli hakata tegelema enda kaitsmisega. Eks see viiski selleni, et sageli kokkulepitud asjadest enam kinni ei peetud. [...]

Aga põhiasjades peaks ikkagi kokku lepitud saama ja oma sõna... nagu aumehed seda teevad tegelikult, oled sa poliitikas või kus sa oled, ära lepi kokku asjades, mida sa ei saa pidada. Kuigi poliitikas on natuke teistsugune süsteem, aga ikkagi sa peaks jääma ausaks endale, ükskõik, mis oludes sa oled. [...]

Tõenäoliselt see oli selline ülereageerimine või selline enda ülekaitsmine. Seda polnud ju üldse tegelikult kõike vaja. See oli lihtsalt nagu mingi mõte või ma ei tea, mis see oli, aga põhiline oli see, et kui kunagi on vaja, siis oleks olemas mingi faktiline tõestus, et võiksid oma sõnu tõestada, kui sind ei usuta, räägitakse sulle vastu. Et oleks nagu mingi fakt. Ja nii see süsteem toimis. [...]
Iseenesest see oli ju tagantjärele mõeldes mõttetu, aga selles kontekstis, teades, et tal oli see vajadus ja nagu hirm, et ennast on vaja kaitsta, ju oli see siis õige käik.


HUNDISILMA

MT:
Aga fakt on see, et mitmeks kuuks kadus Edgar avalikkuse silme eest ära. [...]

VS:
See oli tegelikult nii, et see oli see aeg, kus sai üles ehitatud Hundisilma talu. Me elasime ju sellel Keila-Joal tegelikult riigikantselei suvilas. Meil ei olnud muud elamist üldse Tallinnas. Sellel hetkel oli tunne, et ta ei taha enam... Tallinnas oli küll Nõmme maja ostetud, seal käis remont lootusega, et kui laps tuleb kooli, hakatakse seal elama. Tol hetkel tundus, et ta ei taha enam Tallinnas olla. Ta ei taha Keila-Joal olla, ta ei taha Tallinnas olla. Siis selle mööda Eestimaad sõitmise tulemusena sai võetud vastu see otsus ja ostetud Hundisilma talu ja siis need kuud seal... Külamehed tegid selle hästi ruttu korda.

MT:
Kuidas sa ennast vaimselt sellel ajal tundis? Kuidas ta sinusse suhtus? Harilikult kui on mingi tööalane pahandus, siis see peegeldub suhtlemises pereliikmetega.

VS:
Ma ei ütleks just, et sel perioodil, me omavahel ei tülitsenud, vaid pigem see pinge oli nii suur, et tegelikult... raske oli olla. Pidevalt oli nagu raske. Mingit tegevust pidi leidma, et päevi täita. Ja vahel sai tõepoolest mööda metsi ringi hulgutud ja kõnnitud. Ja üldse sõitsime palju ringi mööda Eestimaad. Siis sai väike koer meil võetud. Väike koer, esimene kutsikas. Teistele mõtetele üles nagu ehitatud see...

Eks ta ikka aegajalt käis ja pidas oma kohtumisi kellegagi veel, aga põhimõtteliselt ikka üsna vähe. Alguses elasime Keila-Joal, siis elasime sõpradega koos. Me läksime sealt ka ära, me Keila-Joal ka eriti olla ei tahtnud. Siis ööbisime, nii palju, kui neid sõpru oli jäänud, ühe nädala ühe juures, teise nädala teise juures.

Aga mida ta tegi, selles suhtes me omavahel tülitsema ei hakanud. Lihtsalt aegajalt... Me rääkisime, mis on toimunud. See on nagu psühhoteraapia, et sa nagu räägid ja räägid ja räägid. Mingist hetkest peale hakkas ta mulle jälle kirjutama. See päris must auk kestis võib olla ühe kuu või sellise aja ja siis... elu läheb ju edasi. Inimene on selline, et kui sulle on elu antud, siis tuleb edasi elada.

MT:
Ma arvan, et üks selline tihe sidemepidaja oli Liina Tõnisson (lahkus Keskerakonnast 2004 – toim.).

VS:
Liinat on alati hästi aktsepteeritud kuni äraminekuni ja nad on olnud nagu üks sukk ja saabas. Põhiline, kes oli, oli Lembit Kaljuvee (lahkus erakonnast eile – toim.). Ta oli nagu sõber, kes jäi. Aadu Must ka loomulikult. Ja siis mingid hoopis kaugemalt, Viljandimaalt... [...]

Aga siis ta hakkas kirjutama, jah. Sellega siis saigi täidetud nii kaua, kui veebruaris sai valmis Hundisilma. Siis sai seal... Eks tal oli oma amet ka. Ta aegajalt pidi ikka... Siis hakkas jälle pildile tagasi tulema. Ega see aeg väga pikk ei olnud. Kui ta päris oli. See oli mitu kuud ainult tegelikult. Aga päriselt seda rasket aega oli hästi väike. Siis ta tunnistas jah, et nagu... Lihtsalt õhtuti, kui oled voodis ja uni ei tule, ei saa magama jääda. See on selline hetk, kus pea on raske ja mõtled ja mõtled... See on selline hetk, kus ta siis nagu suur mees tunnistab, et nii raske on...


RežISSÖÖR SAVISAAR

MT:
Me võime siis lõpmatuseni hilistest perioodidest rääkida ja linnavõimust. Üldiselt peaaegu kõik kinnitavad, et Edgar Savisaar on suurepärane režisöör, suurepärane planeerija. Sa oled sellega nõus?

VS:
Absoluutselt. Sest tal pea töötab sellises režiimis, et ta ei suuda ilma loomata ja millegita olla. Ta kogu aeg lavastab, on need siis kuni pisikeste asjadeni välja. Kodused peod või üritused, ikka käib väike režii taha. Ta tahab, ta toimetab. Rääkimata poliitikast, seda ka. Ega seda ei tehta ka nii, et... Aga tema planeerib ette, jah.


LÄHIMINEVIK

MT:
Kas need järgmised 10-15 aastat on teda tugevasti muutnud?

VS:
Kindlasti. Kahtlemata on ta muutunud umbusklikumaks, kui ta alguses oli. Ta kuidagi nagu... Kui ta varem suhtus inimestesse nagu vabamalt või usalduslikumalt, siis nüüd on tal väikseks jäänud seltskond, keda ta usaldab.

Minu arvates on see natuke vale ja vahel tundub mulle, et ta teeb valesid panuseid. Usaldab neid, keda ei tohiks usaldada. Seda ma ei oska öelda, mis märkide alusel ta neid endale valib, keda ta usaldab. Ja samas need, kes talle tõeliselt truud on... Ja nii tekivadki võibolla need äraminekud ja hülgamised.

Võib olla ta ootab, et inimesed käituksid teistmoodi. Aga iga inimene on isiksus ja inimesed, kes temaga koos tulevad ühte asja tegema, ka nemad arenevad selle protsessi käigus. Aga tema jääb nagu nende inimestega suheldes kohati sellele tasemele, nagu ta nad enda kõrvale võttis. Kaastöötajad ja alluvad.

Aga ta on nii tugev isiksus, tema kõrval sa ei saa lihtsalt jääda samaks. Sa ise ka muutud. Selleks, et koos elada, koos töötada, sa pead osaliselt võtma tema sellist energiat, mõtlemisviisi. Temaga sammu pidama. Mõned lihtsalt kukuvad ära selletõttu, et nad ei suuda nii kiiret tempot vastu pidada ega sammu temaga pidada.

Mõningad on ka need, kes arenevad temaga koos edasi. Aga ta näeb neid ikkagi, et nad peaksid olema sellised, nagu kokku saamise punktis. Ja sealt on... Ja selles mõttes on ta võibolla mingil määral puntrasse aetud. Ja selletõttu võibolla viimasel ajal ka niisugused valed valikud, minu arvates suhteliselt sisutühjasid ja mitte sellele ametipostile sobivaid inimesi on ametisse pandud. Lõppkokkuvõttes mõjutab see kogu seda süsteemi, süsteemi edukust ja ta peab ise veel rohkem tööd tegema. Aga eks see ole tulnud sellest, et ta on palju petta saanud või reeta saanud. [...]

Ajakirjandus võimendab iga tema sammu, samas ta reageerib ka jälle vastupidi, nagu ma ütlesin. Püüab nagu ennast kaitsta ja võimendab üle. See on nagu lumepall läheb järjest suuremaks. Ja siis ongi vähe neid inimesi, kes tegelikult suudavad näha tema sisse, kogu selliste valekaitsete ja valeülereageerimiste taha, et tegelikult seda inimhinge olemust, et tegelikult ei ole tal kunagi mingit tahtmist olnud Eestile liiga teha või Eestit Venemaale maha müüa ja või mida iganes teha.

See on absurdne tema puhul seda väita, aga loomulikult ta käitub alati mõistlikult, mis on ratsionaalne. Lisaks sellele on ta ülimalt emotsionaalne, on temas ka piisavalt palju sellist oma käitumis... oma püüdluste eesmärkides on palju ratsionaalsust.

Kas või see, et sa pead ju Venemaaga kaupa vahetama, sa pead Venemaaga äri ajama, sest muud suurt turgu pole, mis on ammendamatu turg. Kas sa saad oma riigi ja rahva vastu nii ükskõikne olla, et sa võtad ära võimaluse oma ärimeestel, oma inimestel sealt tööd ja leiba saada. [...]

Tallinnas ta tegelikult on edukas. Ma ei taha rääkida nendest mõningatest ülepingutatud populistlikest võtetest, et kas neid puid ja kartuleid peab linna keskväljakul jagama, on teisi platse ka, aga see on selline... see on valimiskampaania propaganda. Tehakse ju üle maailma igasuguseid asju, et need on sellised ülepingutused. Kui ma oleks kampaania nõunik või mingi... mida ma oleks võib olla keelanud või oleks nagu nõu andnud, et ärge seda tehke. [...]

Lihtsalt võib olla see Tallinn on liiga väike, et teda juhtima peab, aga ma arvan...

MT: Ikka jääb energiat üle...

VS: Ikka jääb energiat üle, jah.

MT: Mulle vahepeal tundus, et sa konstateerid juba kergelt väsimust.

VS: Väsimust, loomulikult. Ega pikk elu on ju selja taga ja lõpuks ikka inimene ju väsib, aga ma arvan, et tal ambitsiooni oleks veel korra valitsuses olla küll. Ma ei tea kui suur on tema ambitsioon presidendiks... võib-olla tulevikus, pensionipõlveks.

Aga hetkel ma arvan, et tal oleks valitsuses ikka kord tahtmine veel ennast seal tõestada... veel olla valitsusega. Aga see inimene on selles mõttes ka väsimatu, et ta võib hetkeks nagu väsida. Tunda väsimust ja rasked perioodid, mitu valimiskampaaniat, kus oli füüsiliselt nagu tühjaks kurnatud, aga ma arvan, et emotsiooni... motivatsiooni oleks tal veel korra valitsust juhtida.