Vilja Kiisler: Venelane tahab austust

Kes ei teaks, et rahvuslikud omadused löövad ehedaimal kujul välja siis, kui ollakse purjus. Kui venelane on natukene viina võtnud, siis hakkab kogu tema olemus — ja üsna tõenäoliselt ka sõnad — väljendama ühtainust küsimust: А ты меня уважаешь?

Kogu eestlaste ja venelaste suhete traagika seisneb selles, et eestlasel ei ole sellele küsimusele mõistlikku vastust. Venelastega vähem suhelnud eestlast tabab säärane pärimine ikka ootamatult, sest tal endal ei tule niisugune küsimus pähegi. No lihtsalt ei tule! Ja kui ta isegi taipab instinktiivselt kinnitada, et muidugi, otse loomulikult ma austan sind, siis reedab kehakeel ja hoiak otsemaid, et ta valetab.

Ei austa, tegelikult ju ei austa! See ongi see, mis siinset venelast ühtelugu solvab. Omast meelest on venelane igal juhul austust väärt, sest… sest ta on venelane. Ükskõik, mis sigaduse ta ka korda saatnud ei ole, peavad kõik teadma, et tegelikult on ta hea inimene, добрый человек. Ta ise usub seda siiralt, sest nii on alati olnud ja on ka tulevikus.

Aga eestlane ei usu. Eestlane ei austa. Ta ei saagi seda teha — esiteks selle pärast, et kogu venelase olemus seda üha tungivalt nõuab: kui midagi välja pressitakse, siis ei saa seda ju anda. Ent on veel üks põhjus, ja see on otsustav: eestlane lihtsalt ei oskagi austada. Ta ei austa üleüldse kedagi. Ta ei austa ka teisi rahvusi. Pole kunagi austanud ja vaevalt hakkab ka. Ta ei tea üleüldse, misasi see austus on.

Eestlane ei austa ju iseennastki. Talle pole säärast võimet lihtsalt külge sündinudki. Venelane ei saa jälle aru, kuidas nii saab olla. Seetõttu on eestlane talle loom, keda pole olemas.

Nõnda pole minu meelest kõige vähematki lootust, et eestlaste ja venelaste suhted siinmail nii pea otsustavalt paranema hakkaksid. Põlvkondade vahetus ehk alles aitab. Kui seegi, sest rahvuslikud omadused juurduvad pigem ikka aastasadade ja –tuhandete jooksul. Aga ma olen ikka kartnud, et veel enne, kui mina vanaks saan ja ära surra jõuan, pole Eesti riiki enam olemaski. Keda või mida siis austama sunnitakse, ei julge mitte mõeldagi.