Vilja Kiisler: Savisaare ärakustutamine

 (137)

Vilja Kiisler: Savisaare ärakustutamine
Foto: Andres Putting

Enne majanduskriisi tundus, et Eesti riik on justkui valmis saanud: elatakse hästi ja suuri eesmärke enam pole. Edgargate teeb ilmseks, et Eesti on tüüpiline ebaküps Ida-Euroopa riik, kus ebameeldivaid poliitikuid saab „ära kustutada“ eriteenistuste kätega.

Ärge saage valesti aru. Mul ei ole midagi selle vastu, kui Savisaarel tuleb pageda oma Salusaartele ja elu lõpuni sinna jäädagi. See on talle igapidi paras ja rohkemgi veel. Võib-olla on ainult pisut naiivne ette kujutada, et ta sellega Eesti poliitikast ära kaob. Keskerakonna niite jääks ta tõmbama kas või Sajusaartelt — see partei lihtsalt ei ole suuteline ilma temata hakkama saama. Kesk on nagu tühi kott, mis ilma Savisaareta püsti ei seisa, eriti arvestades, et raha on kah otsas ja võlad suured.

Aga mulle ei meeldi viis, mismoodi asju selleni juhitakse (nõnda nagu mulle ei meeldinud ka viis, kuidas Ansip teisaldas pronkssõduri — pimeduse varjus -, hoolimata sellest, et ta seisab praegu õiges kohas). Mulle ei meeldi, kuidas võimupartei tegutseb kapoga n-ö käsikäes. Iseenesest oli ju naljakas kuulata, kuidas Ansip käskis ajakirjandusel Savisaare afääri uurida, ajakirjandus aga nõudis omakorda, et Ansip survestaks kapot asja avalikkuse ette tooma. Mida kapo ka tegi, sest julgeolekukomisjon käskis. Seda ei oleks iialgi juhtunud, kui Keskerakond oleks võimul olnud, mitte opositsioonis nagu praegu.

Mitte kunagi ei oleks säärast käsku antud ka siis, kui avalikkuse ette oleks jõudnud oravapartei enda rahastamisskandaalid. Selliseid on lähiminevikus olnud, tõsi, mitte nii mastaapseid kui Savisaare oma. Aga asi on põhimõttes. Rahumägi ja Antropov lasksid 2007. aastal oma valimiskulusid varjatult kinni maksta firmadel, mille omanikud ei pesitse sugugi Eesti piirides, aga mitte midagi ei järgnenud. Rahumäe ja tema belgia „pereliikme“ rahalised suhted ei ohusta Eesti riigi julgeolekut julgeolekukomisjoni hinnangul kuidagi.

Loe veel

Ja palju vähem naljakas, tegelikult lausa õudne oli kuulata, mida rääkis Ansip siis, kui Rahumäe rahaasjade hämar taust ilmnema hakkas. „Minu käest kommentaaride küsimine on asjatu. Küll võin öelda, et olen ööbinud Hiltoni hotellis, aga ei ole seda järgmisel hommikul osanud deklareerida. Samuti olen käinud Kanadas külas enda sugulastel. Ka see ei tähenda, et oleksin nende elamute omanik.“ — Võib ju õlgu kehitada ja öelda, et nojah, eks olnud ju Ansip ämma juures, kui koerad „näksisid“. Tüüpiline Reformierakond: üks oli ämma juures, teine elab „selgelt naise toel“. Eesti rahval on „õigus teada“ ainult siis, kui asi puutub Savisaaresse.

Edgargate tõendab, et parteide rahastamise küsimusest tähtsamat küsimust meil ei ole, lihtsalt ei ole. Aga mida tegid viimati riigikogus istuvad Eesti erakonnad? Dekriminaliseerisid ebaseaduslikud annetused parteidele ehk Allar Jõksi sõnu kasutades: parteid seadsid end seadustest kõrgemale. Keelatud annetuste vastuvõtmisega ei kaasne parteidele mitte mingeid õiguslikke tagajärgi. Sellele viitas ka eile AK-s üles astunud kaitseminister Aaviksoo, tunnistades, et seadus ei keela erakonnal piiritaguseid annetusi vastu võtta — antud juhul käivat jutt eetiliste normide rikkumisest.

Savisaare raha-afääri avalikukstulek oli vajalik, aga sellest tuleks teha järeldused Eesti riigi küpsuse kohta — ning esimeses järjekorras õigusruumi seisundi kohta. Eesti riik ei ole kaugeltki valmis saanud, nagu meile vahepeal mõelda meeldis. Kuni erakondade rahaasjad on vaid „südametunnistuse“ teema, ei ole riik kindlasti täiskasvanuks saanud.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare