Kes esimesena räägib, saab inforuumis automaatselt eelise. Ujutage meedia üle oma versiooniga toimunust. Mida värvikam see on, seda rohkem teid tsiteeritakse. Seetõttu ei maksa mahlakate väljendite ja uskumatute väidetega kokku hoida. Pange meelega segast, keerake vint üle, nii saate rohkem meediaaega ja -ruumi.

Omaks võtta ei tasu loomulikult mitte midagi, sest keegi pole enne süüdi, kui kohus on ta süüdi mõistnud. Selleks ajaks, kui kohus otsuseni jõuab, ei huvita teie kaasus enam mitte kedagi. Niisiis on ka üsna ükskõik, missugune otsus tuleb — noh, muidugi juhul, kui teid lausa puuri ei panda. Aga seda juhtub meie maal suurte sulidega nii harva, et võite seda võimalust pidada kaduvväikeseks. Papi jaksate ikka ära maksta ja tingimisi karistus ei koti kedagi.

Kui ajakirjanik teie käest midagi küsib, siis ärge küsimust kuulake, vaid esitage järjekindlalt oma sõnumit. Padrake ennastunustavalt. Padrake kõik kanalid täis. Vaadake kaamerasse (silmi ärge pilgutage), komistada ei maksa (harjutage enne natuke). Räägitavas jutus peab olema üks kindel tees, millele sõnamulin üles ehitada.

Süüdistage juhtunus kõike ja kõiki ja ärge unustage meenutada, et see, milles teis süüdistatakse, on tegelikult täiesti harilik praktika. Kes meist siis poleks! Visake kivi jõustruktuuride kapsaaeda ja lugege üles kõik juhtumid, kus süüdistused ja kahtlustused pole tõesed olnud. Andke mõista, et kui ajakirjandus teie juhtumit ebasobivalt käsitleb, siis kasutate kõiki võimalusi oma au ja väärikuse jaluleseadmiseks. Nad veel maksavad selle eest.

Jätke mulje, et teie käsutuses on hulgaliselt kompromiteerivat informatsiooni. Et see, mille ta välja käisite, on alles algus. Andke mõista, et olete juba ammugi sündinust teavitanud neid, „keda vaja“. Ja üleüldse, tegelikult tegite te ju ainult eksperimenti.