Vilja Kiisler: Kaubakeskus tappis raamatupoe

 (84)
Vilja Kiisler: Kaubakeskus tappis raamatupoe
Foto: Andres Putting

Nõnda nagu Tartus hukutas Tasku Mattieseni raamatupoe, on Solaris lõpu peale teinud Apollo raamatumajale. Kes tahab veel pealinnas raamatuid osta, peab minema kaubakeskusse.

Nüüdseks nädala jagu suletud olnud Apollo raamatumaja pani uksed kinni suurema kärata. Raamatupoodi ei tõstnud keegi välja, lihtsalt rendileping sai läbi ja pood ise ei olnud pikendamisest huvitatud. Pole rentaabel, eks asu ju palju suurem ja uhkem pood viieminutise jalutuskäigu kaugusel Solarises. Sulgemisest anti teada post factum, sest muidu oleks äkki mõni võinud allkirju koguma hakata või loonud Facebookis poe allesjäämise toetusgrupi, nagu sündis Tartu ülikooli raamatupoega — mis, muide, on kõigi kuulduste kiuste siiski alles.

Niisiis on Tallinnas nüüd veel vaid „päris“ raamatupood: Rahva Raamat draamateatri vastas. Tegutseb ka Raamatukoi antikvariaat Harju tänaval. Ongi kõik. Kõik teised raamatupoed asuvad nüüdseks kaubakeskustes: Ülemistes Apollo, Viru keskuses Rahva Raamat, Solarises Apollo, Rocca al Mares Rahva Raamat, Kristiines Apollo.

Arvestades, et Viru keskus asub Pärnu maantee poele väga lähedal, ilmneb ilmselt üsna pea, et sedagi omaette kauplust pole mõtet pidada.

Ka Tartus pole asjad kuigivõrd teisiti. Kui varem oli mõtet Tartusse sattudes alati raamatupoering ette võtta, siis nüüd teen veel vaid vanast harjumusest. Seal lihtsalt ei ole enam midagi, mis Tallinnast erineks. Kaubamajas ja Lõunakeskuses on Apollo, Taskus Rahva Raamat. Ehk siis sama mis Tallinnas. Jah, ülikooli raamatupood on alles, ent sellel läheb silmanähtavalt kehvasti. Eelmise aasta rohkem kui 800 000-kroonine kahjum kõneleb ise enda eest.

Kuus aastakümmet olemas olnud Teaduse raamatupood Tartus pani uksed kinni juba 2009, mõnda aega jõudis seal tegutseda Apollo filiaal, mille pidamine osutus aga majanduslikult mõttetuks, sest kaubamaja koos Apolloga asub ju sealsamas lähedal. Selsamal 2009. aastal pidi lõpetama ka Mattieseni (Wilde) raamatuäri Vallikraavi nurgal. Omanik seletas, et raamatupoe pidamise lõbule iga kuu 50 000 krooni peale maksta käib tal üle jõu. Rahvas käivat raamatuid ostmas pigem Taskus.

Miks rahvas pigem kaubakeskuse raamatupoodi minna tahab, seda ma ei tea ega mõista. Apollo raamatumaja oli juba pikki aastaid minu lemmikpood Tallinnas nimelt sellel põhjusel, et seal müüdi ainult raamatuid. Ma ei pidanud ronima läbi kogu Viru keskuse, kus tihtipeale käib avalike üritustega kaasnev lärm, ning trügima koos allahindlusi ründavate rahvamassidega, et kõige kõrgemal korrusel asuva raamatuärini jõuda. Ma ei pidanud nägema Solarises aega surnuks löövaid teismelisi ega kuulama kaubanduslikke teadaandeid, mis kaaslasega vestlemise võimatuks teevad.

Võisin astuda raamatupoodi, ja kui tuju oli, käia ka kohvikus. Kohvik on nimelt ainus asi, mis raamatupoega kokku sünnib. Seda mõisteti uue aja Eestimaal esimesena Tartus, kui Mattieseni raamatupood rajati koos kohvikuga. Vana maja, sobiv koht ja õige atmosfäär — ning raamatupoele paras suurus. Raamatupoega nimelt ei ole nii, et mida suurem, seda parem. Raamatupood peaks ikka kodune olema, aga vähesed elavad ju mitmesajaruutmeetristes majades.

Apollo raamatumajas teadsin ma alati, kust mind huvitavat raamatut otsida. Mitte et müüja käest oleks ebamugav küsida, aga tore on ju ise leida. Solarise Apollos ei leia ma tavaliselt midagi ise üles, kuigi ühte raamatut eksponeeritakse mitmes paigas ja müügi edetabel sugereerib mulle pidevalt, mida tegelikult ostma peaks. Võib-olla tuleb see sellest, et katsun alateadlikult sealt nii ruttu kui võimalik minema pääseda.

Sest ma ei taha raamatupoodi minekuks tegelikult üldse kaubakeskusse minna. Kui ma tahan raamatuid vaadata, siis tahan raamatuid vaadata, mitte kingi osta või uusi prilliraame valida. Ma ei taha kuulata, mida parasjagu toidupoes soodushinnaga müüakse, ja supilõhna tunda. Veel vähem meeldib mulle, kui keegi mind kinni peab, et mõne uudistoote headust selgitada.

Loe veel

Sama kehtib kino kohta. Kui ma lähen kinno, siis ma tahan ometi filmi vaadata, mitte poodi minna. Aga poed on sealsamas, inimesi on kogu aeg liiga palju, ruumid liiga suured ja reklaamid liiga valjud. See on ebameeldiv ja väsitav. Muide, uued kinod rajatavatki kõik kauba- ehk vabaaja- ja meelelahutuskeskustesse, sest 80 protsenti inimestest sisenevat keskusse kino uksest ja neist 40 protsenti minevat pärast filmi vaatamist poodi. Mulle tundub „kõik ühes“ kohutavalt tüütu, aga viga paistab olevat minus, sest keegi ei protesti. Teha pole kah midagi, sest rahvas ja raha on rääkinud.