Vilja Kiisler: Inno ja Irja edu saladus

 (278)
Vilja Kiisler
Foto: DELFI

Eesti tuntuimad blogipidajad naudivad ikka veel enneolematut populaarsust — inimesed loevad hoolimata sellest, et pakutav materjal suurema osa publiku valuläve suuresti ületab. Või eelkõige just selle pärast.

Olen kuulnud mitut arutlust selle üle, kuidas on võimalik, et Inno Ja Irja Tähismaa blogis tuntud ja vähem tuntud inimesi valimatult sopaga üle valatakse ja sõnnikuga loobitakse — ent sellele ei järgne midagi. Mitme Tähismaade käsitlusobjektiks sattunu ja neil kaasa elavate inimeste hinnangul on tegemist uue, ent seni täiesti karistamatu kuritegevuse liigiga. Järgnevas analüüsin emotsioonitult, milles seisneb Tähismaade seninägematu edu võti.

Lihtsalt ja lühidalt: üks blogi autoritest on endine tippajakirjanik, teine aga jurist. Viimane on küll abiprokurörina praktiseerinud lühikest aega, aga siiski küllalt selleks, et süsteemi — ja selles figureerivaid persoone — näinud olla ja mõnevõrra tunda. Mõlemal on Tartu Ülikoolis omandatud kõrgharidus, nii et täiesti kindlasti ei ole tegemist harimatute lollpeadega, kes huupi lahmivad.

Inno Tähismaa sai 2001. aastal isegi Bonnieri ajakirjandusauhinna. Mäletan tema lugusid Äripäevas väga hästi, need olid professionaalsed. Ta oli kahtlemata väärt kogu seda tunnustust, mida ta Äripäeva ajakirjanikuna pälvis: sellal kui nii mõnigi Bonnier on saadud hoopis tänu headele toimetajatele või magavale kassile suhu jooksnud hiirele, jagas Inno tõepoolest matsu ja viitsis ka vaeva näha.

Ent tippajakirjaniku taust tähendab ka seda, et Inno tunneb ajakirjanduse telgitaguseid: oma asjatundlikkust on ta blogis korduvalt tõendanud. Sama hästi teab aga seda, et ajakirjanduses kehtivad reeglid ei laiene blogosfäärile. Blogipidajaina käsitlevad nad ennast Irjaga mõlemad kirjanikena: vahe seisneb ainult selles, et Irja puhul õigustavad kirjanikutiitlit ilmunud luuleraamatud, siis Inno katsetusi on erapooletulgi raamatusõbral raske kirjanduseks pidada.

Tähismaadega ei maksa aga kirjanduse üle kindlasti vaidlema hakata. Sest seda ajakirjanikust ja juristist koosnevat tandemit ei huvitagi mitte avaldatavate tekstide kunstiväärtus, vaid pigem tõsiasi, et nende kirjutatuga pole kohtus mitte midagi peale hakata. Nende definitsiooni kohaselt ongi blogi oma olemuselt veel avaldamata raamat ehk ilukirjanduslik tekst, mida kohtus tõendina kasutada ei saa. Pange tähele: kirjandust defineeritakse kohtu kaudu.

Mida see sisuliselt tähendab? Seda, et kõik need, kellele tunduvad blogis avaldatud materjalid mõningate persoonide suhtes ülekohtused, ebakohased või lausa karistust väärivalt solvavad, peavad end tundma kaitsetuna säärase käsitluse objektiks sattumise suhtes. Inno teab täpselt, et ajakirjanik teda seksihulluks ja enesepilastajaks nimetada ei tohi. Tema võib aga keda iganes kuidas tahes nimetada, sest tema on „ilukirjanik“ ja peab blogi, mitte ei anna välja ajalehte.

Teisest küljest: kes üldse peakski vajalikuks nõuda karistust solvajaile, kellest üks on detalilselt kirjeldanud, kuidas ta endale kätt pärakusse topib, jagab meiega oma ekskrementide konsistentsi ja kirjeldab detailselt oma eksabikaasa kõige intiimsemaid vaevusi — teine aga elab sellise „kirjanikuga“ rõõmsalt koos ning arutleb, kas sittuv naine on ilus või mitte?

Ükski endast lugu pidav inimene ilmselt selliste autoritega kohtusse ei lähe, olgu tema kohta seal blogis kirjas, mis iganes. Ei maksa arvata, et Inno ja Irja ise selle peale tulnud ei ole. Nad on oma teatava paariaseisuse ise täie teadlikkusega kujundanud ning naudivad asumist väljaspool piire. Kas minister kaebab kohtusse tema kohta kompromiteerivaid eraelulisi väiteid esitanud „ilukirjaniku“, kelle avalik inforuum üldiselt üsna üksmeelselt ignoreerib? Muidugi mitte.

Peale selle: suur osa kompromiteerivaid materjale on suuresti kontrollimatu, ja sedagi täiesti teadlikult. Võimalik oleks ühe sõna teise vastu, aga see teine loobub — eeltoodud põhjustel. Hulk väiteid on ka esitatud kellegi teise käest saaduna, mida blogipidajad muidugi kontrollima ei pea. Blogis võib vähemasti praeguste seaduste kohaselt erinevalt ajakirjandusest kirjutada, mida iganes. Kuni kedagi reaalselt ei tapeta ja tapma ei kutsuta, ei huvita toimuv jõustruktuure.

Loe veel

Ent on veel üks põhjus, miks keegi solvatuist ja mõnitatuist pole Tähismaadega kohtuteed arvatavasti isegi mitte kaalunud. Kuigi arvamusi ja hinnanguid esitatakse blogis segamini tõsiasjade ja nn ilukirjandusega, on siinkirjutajal alust eeldada, et suur osa faktidest on õige. Aga keegi kannatanuist ei soovi, et võimalike valeväidete korrigeerimise eesmärgil võivad arutluse objektiks saada ka näiteks tema raamidest väljuvad intiimsuhted, ülimalt delikaatsed detailid tervisliku seisundi kohta või muud valgustkartvad seigad.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare