Valitsuse tegevuse kohta
Esiteks. Valitsusel puudusid õiguslikud alused samba mahavõtmiseks.
Teiseks. Valitsusel esinesid vaid poliitilised argumendid samba mahavõtmise põhjendamisel, kusjuures praeguseks on need argumendid osutunud alusetuiks või on neid muudetud.
Kolmandaks. Õiguslike aluste puudumise tõttu osutus valitsuse korraldus Lihula ausamba mahavõtmise kohta sisuliselt ebaseaduslikuks.
Neljandaks. Vähemalt üks Lihula vallavalitsuse (või volikogu) liige on avaliku teleesinemise käigus teatanud, et valitsuse korralduse täitmisel eirati seaduslikku menetluskorda.
Viiendaks. Valitsuse tegevus tervikuna Lihula ausamba mahavõtmise küsimuse otsustamisel sai võimalikuks valitsuseliikmete poolt neile pandud seadusliku kõrgeima täitevvõimu teostamise kaudu ja selle läbi.
Siseministri tegevuse kohta
Esiteks. Asudes täitma valitsuse sisuliselt ebaseaduslikku korraldust Lihula ausamba mahavõtmiseks, puudus siseministril selleks õiguslik alus.
Teiseks. Siseministri ametialased korraldused (kas suulised või kirjalikud, olenemata nende vormist või nimetusest) Politseiameti peadirektorile käsitletavas küsimuses olid ilma õigusliku aluseta.
Kolmandaks. Siseministri tegevus Lihula samba mahavõtmisel sai võimalikuks tema ametiseisundi tõttu.
Politseiameti peadirektori kohta
Esiteks. Asudes täitma valitsuse liikme (siseministri) sisuliselt ebaseaduslikku korraldust, puudus politseiameti peadirektoril selles küsimuses ja sellega seotud küsimustes sisuliselt õiguslik alus.
Teiseks. Kasutades oma ametiseisundit ja saanud eelnevalt siseministri sisuliselt ebaseadusliku korralduse (käsu) Lihula ausamba mahavõtmise kohta, asus Politseiameti peadirektor omakorda andma sisuliselt ebaseaduslikke ja ilma õigusliku aluseta juhiseid, käske ja korraldusi tema alluvuses olevatele politseiametnikele.
Kolmandaks. Politseiüksuse ja politseinike käitumisel Lihula surnuaias 02. septembril 2004. aastal puudus seaduslik alus.
Neljandaks. Kogu politseioperatsioon Lihula ausamba mahavõtmiseks 02. septembril toimus ilma õigusliku aluseta.
Kraanajuhi kohta
Esiteks. Asudes kraanaga maha monteerima Lihula surnuaial seisvat seaduslikult püstitatud ausammast, täitis kraanajuht temale ilma õigusliku aluseta antud tööülesannet.
Teiseks. Ausamba mahavõtmine, selle autokasti tõstmine ja ära viimine kujutas endast selle tegevuse toimepanijate poolt teo (tegude) vahendlikku täideviimist.
Pealtvaatajate tegevuse kohta
Esiteks. Rahumeelselt kogunenud inimeste käitumine Lihula surnuaias enne ausamba mahamonteerimisele ja äraviimisele asumist isikute poolt, kes selle toime panid, oli õiguspärane.
Teiseks. Isikute või isikute rühmade tegevus pärast nende tegevuse algust, kes ausammast kõrvaldasid ja ära viisid, kujutab endast õigusrikkumise toimepaneku takistamist ja tegevuslikku katset selle ärahoidmiseks.
Olukord pärast Lihula mälestusmärgi kõrvaldamist ja äraviimist
Esiteks. Nii valitsusjuht, siseminister kui ka Politseiameti peadirektor asusid kohe pärast mälestusmärgi mahavõtmist ja teadmata kohta äraviimist, eitama selleks tegevuseks seadusliku aluse puudumist.
Teiseks. Nii siseminister kui Politseiameti peadirektor eitasid järgmisel päeval pärast Lihula mälestusmärgi kõrvaldamist avalikel esinemistel meedias, samuti pressikonverentsidel politseivägivalla kasutamist rahva suhtes Lihula mälestusmärgi kõrvaldamisel või vahetult pärast seda 2. septembril 2004.a Lihula surnuaial.
Kolmandaks. Eelnimetatud ametiisikute vale paljastati kas vahetult kohe telesaate käigus vägivaldsete videokaadrite ja vigastatud isikute näitamise teel või järgnevatel päevadel meediaväljaannetes ilmunud info kaudu.
Neljandaks. BNS-i 10. septembri uudise kohaselt on Valitsus tunnistanud oma süüd Lihula monumendi teisaldamisel. Parts palus vabandust aasta lõpul.
Kes peaks andma õigusliku hinnangu toimunule?
Esiteks. Valitsuse tegevusele Lihula mälestusmärgi mahavõtmisel peaks andma Eesti Vabariigi Põhiseaduse kohaselt õiguskantsler. Andmed sellise hinnangu andmise kohta üldsusel praegu puuduvad.
Teiseks. Õigusliku hinnangu politseiametnike tegevusele peaks andma prokuratuur, kes kuriteotunnuste ilmnemisel oleks pidanud algatama kriminaalmenetluse ka politsei tegevuse kohta Lihula sambaga seoses. Andmed selle kohta üldsusel praegu puuduvad. Kriminaalmenetlus või väärteomenetlus algatati vaid seadusrikkumist takistada püüdnud isikute (rahva) tegevuse kohta, milline tegevus võib osutuda täielikult või osaliselt õiguspäraseks.
Kolmandaks. Kuivõrd esinesid ametlikult viidatud tunnused riigi julgeolekule seoses Lihula mälestusmärgiga, siis pidanuks hinnangu toimunule andma ka Kaitsepolitsei juhtkond. Andmed sellise hinnangu andmise kohta Kaitsepolitsei juhtkonna poolt üldsusel praegu puuduvad.
Neljandaks. Asjaolu, et mälestusmärk on selle ebaseaduslikult kõrvaldanud isikute valduses, kujutab endast jätkuvat seaduserikkumist.
Millist seaduserikkumistega võib olla tegemist?
Esiteks. Kõigepealt vaatlen küsimust, kas tegemist võiks olla kuritegeliku käitumisega. Kuivõrd Lihula mälestusmärk asus riigi maal ja kohaliku omavalitsuse valduses ning oli seaduslikult paigaldatud, siis selletõttu langeks nagu ära ebaseadusliku omastamise eesmärk ja seega poleks tegemist Karistusseadustiku §§ 199 ja 200 ettenähtud kuritegudega. Samas aga esinevad sellised varavastastele kuritegudele iseloomulikud tunnused nagu võõra omandi äraviimine, grupiviisiline tegevus, vägivald relva või relvana kasutatava muu esemega ähvardades jne. Küll aga võib olla tegemist kuriteoga Karistusseadustiku § 201 mõttes, so. õiguspärases valduses oleva, võõra vallasasja ebaseaduslikult enda või kolmanda isiku kasuks pööramisega kui see on toime pandud suures ulatuses, ametiisiku poolt või grupi isikute poolt.
Teiseks. Kõne alla tuleb ka Karistusseadustiku § 202 , mis räägib kuriteo toimepanemise tulemusena saadud vara omandamisest ja hoidmisest, kui see on toime pandud grupi poolt.
Kolmandaks. Ametiisikute suhtes tulnuks või tuleks lahendada küsimused, mis välistaksid või tõendaksid nende tegevuses Karistusseadustiku § 289 ettenähtud ametiseisundi kuritarvitamist kui kuritegu, mis kujutab endast ametiisiku poolt oma ametiseisundi ebaseadusliku ärakasutamist eesmärgiga tekitada kahju või kui sellega on tekitatud oluline kahju teise isiku seadusega kaitstud õigustele või huvidele või avalikele huvidele.
Neljandaks. Politseiametnike suhtes tulnuks lahendada küsimused, mis välistaksid või tõendaksid nende tegevuses Karistusseadustiku § 291 ettenähtud võimuliialdust kui kuritegu, mis kujutab endast ametialaseid ülesandeid täitva ametiisiku poolt relva, erivahendi või vägivalla ebaseaduslikku kasutamist.
Lõppjäreldused
Esiteks. Andmata on jäänud terviklik ja igakülgne ning ammendav õiguslik hinnang tegudele Lihula mälestusmärgi kõrvaldamisel.
Teiseks. Selgitamata ja õiguslikult täpsustamata on jäänud ebaseadusliku käsuahela kulgemine ja sellega seotud kõik isikud ning nende konkreetne osa toimunus.
Kolmandaks. Selleks pädevad ja põhiseaduse või muude seaduste (õiguskantsleri seadus, prokuratuuriseadus, politseiseadus jt.) alusel selleks ametialaselt kohustatud isikud nagu õiguskantsler, riigi peaprokurör, Kaitsepolitsei juht, Riigikogu vastava komisjoni juht jt. ametiisikud (v.a president) ei ole oma pädevuse piires lahendanud hinnangu küsimust seoses 02. septembril k.a Lihula surnuaias toimunud ja sellele eelnenud või sellele järgnenud sündmustega ja puutumuses Lihula mälestusmärgiga.
Neljandaks. Eelnimetatud ametiisikud pole teinud avalikkusele teatavaks oma õiguslikke seisukohti või sellekohaseid avaldusi.
Viiendaks. Juhtunuga seoses pole endale keegi võtnud ja pole ka kellelegi pandud õiguslikku vastutust ja pole selgitatud ka ühtegi konkreetset isikut või isikute gruppi, kellel võiks lasuda süü Lihula mälestusmärgi kõrvaldamise eest.
Kuuendaks. Valitsuse ja asjakohaste ametiisikute ja ametiasutuste tegevuses võib seoses Lihula mälestusmärgi kõrvaldamisega täheldada õigusliku nihilismi (üldtunnustatud väärtuste, normide jm eitamine) tunnuseid, millele heidab oma varju ka tõsiasi, et peaminister ise on väärtegusid toime pannud ligi kolmkümmend korda ja justiitsminister on samuti väärtegusid toime pannud kakskümmend kolm korda, kusjuures viimase väärteo ta pani toime juba õigusministri ametipostil olles. Et isik või isikud on riigiametnikud, sealhulgas kõrgemad ametnikud, ei tohiks vabastada neid vastutusest, kui nad panevad toime tegusid, milledel on kuriteo tunnused.
