Venemaa on ja jääb agressiivseks
Seal on ju kõik käimas ainult ühe reegli alusel — maailmavallutamine! See läbiv motiiv on Venemaal poliitikas olnud algusest peale (mõtlen siin kohe seda päris algust, kui Venemaal riigid tekkima hakkasid). Seda poliitikat on venelased teostanud sajandeid vahelduva eduga ja erinevate vahenditega (tavaliselt on need vahendid vägivaldsed).
Ajutised pausid selles ekspansioonis on tingitud impeeriumi siseraskustest (peale suuri ja tugevaid juhte tekkivad anarhiaperioodid — vk smuta), või siis välisinterventsioonist (Sakamaa andis ennetava löögi 1940 a. 22.juunil, muidu oleks vene vägede pealetung toimunud ca 6.-14.juulil 1940. Arvan, et kui Saksamaa poleks rünnanud, veedaksid moskalid suvesid näit. Kataloonia oblastis).
Praegu võime jälgida Venemaa järjekordse languse lõppfaasi, kus on oodata majanduse tugevaks vägistamist (taasriigistamine, riiklik tellimus) ja väga pealetükkivat välispoliitikat.
Kui tooraineturud mailmas jäävad samale tasemele või tõusevad, siis on oodata Venemaa tugevat poliitilist aktiviseerumist ja “pehmemaid” vahendeid oma ekspansiooni korraldamises. Kui aga peaks toimuma tooraineturu järsk langus, siis tuleks meil küll arvestada kohese ja kiire annektsiooniga (eurosotsid müüvad meid Venemaale vähem kui tunni jooksul maha, kui see ainult neid puutumata jätab!).
Muide, meil ei tasuks ka eriti õnnelik olla, kui Venemaal peaks impeerium lõplikult lagunema — ainuüksi Petseri “bojaar” võib Eesti vallutada küllaltki kergelt (meil ju polegi sõjaväge selle otseses tähenduses).
Kui keegi aga peaks arvama et Venemaale saab kohandada lääne demokraatiat, siis tõesõna, mingu ja uputagu ennast ära — isegi siinsed eesti venekogukondlased läheksid Venemaa vallutussõtta ilma mingite süümekateta, rääkimata tavavenelastest Venemaal, keda on kasvatatud derschavat (suurriiki) ehitama. Venemaal käib asi ikka ja ainult ümber võimu ja sellega kaasneva vallutushimuga.
