Vene kaasmaalased ja pronksiöö katlamaja

Venemaa kasutab osavalt "kaasmaalaste" organisatsioone oma huvide teostamiseks nii Baltikumis kui mujal, ning ehkki fassaadilt paistab laul ja tants, ulatuvad kombitsad pronksiöö katlamaja tagatubadesse, selgus Ekspressi vestlusest kaitsepolitsei komissar Andres Kahariga.

Nädalapäevad tagasi teatas RIA Novosti, et Moskva eraldab välismaal elavatele kaasmaalastele 2009. aastal ligi 300 miljonit rubla ehk ligi 100 miljonit Eesti krooni. Osa sellest jõuab kindlasti ka Eestisse, kuid Moskva linnavalitsuse „kaasmaalaste toetamise eelarve" pole sugugi ainus Vene võimurite käepikendus, sest samasugune eelarve on ka näiteks Peterburil, mis aga veelgi olulisem - mullu loodi Venemaa presidendi ja välisministeeriumi juurde Kaasmaalaste Ülemaailmne Koordinatsiooninõukogu.

Nõukogu Eesti esindaja Aleksandr Zarenkov, kes kohtus 4. novembril ka Vladimir Putiniga, ütles Eesti Päevalehele, et see kohtumine näitab, kui suur on nõukogu roll.

Kapo aastaraamatus (2007) on Konstitutsioonipartei, mille esimees Zarenkov enne oma uue rolli saamist oli, ristitud Moskva õõnestusprojektiks. Kaitsepolitsei hinnangul kukkus Zarenkov poliitikas läbi (ei suutnud saavutada 1% künnist valimistel, mis kindlustanuks toetuse riigi poolt) ning talle leiti uus roll. Ent sisuliselt ei ole ta ikka mitte Eesti esindaja Moskva koordinatsiooninõukogus, vaid Moskva esindaja Eestis.

Kuigi teravate Eesti-vastaste avaldustega tuntust kogunud Zarenkov väitis Päevalehele, et ei kavatse poliitilisi küsimusi tõstatada („las tegeleb poliitiliste küsimustega Eesti välisministeerium ja juhtkond"), näitab karm tegelikkus, et see on häbematu vale.

Alles eelmisel nädalal kutsus Venemaa suursaatkond Tallinnas kohaliku Kaasmaalaste Koordinatsiooninõukogu ja Andrei Zarenkovi suu läbi kõiki venelasi üles hääletama ühtse vene nimekirja poolt.

Kaitsepolitsei hinnangul on kaasmaalaste koordinatsiooninõukogu üheks Venemaa välispoliitika tööriistaks, milles osalevad aktiivselt ka vene eriteenistused. Kaasmaalaste organisatsioonid on puhas poliitiline instrument; on ka natuke „laulu ja tantsu", kuid see ei muuda asja iva, kinnitab Kahar.

Viimasel ajal läheb lõviosa Venemaalt „kaasmaalastele" eraldatud rahast just poliitika suunamiseks, millest tegeliku kultuuri toetamise jaoks palju üle ei jää, ütleb ta. Venemaa kaasmaalastepoliitikal on huvid rohkem kui 80 riigis.

Üldiselt on Venemaa tegevusel kaasmaalaste organisatsioonide vahendusel Kahari sõnul kaks suunda - informeerimine (oma infoväljas hoidmine) ja konsolideerimine (ühendamine ühe eesmärgi nimel). Kui mõlemad toimivad efektiivselt, on masse lihtne manipuleerida.

Kaasmaalaste projekti kaubamärk on mitmeti (või siis väga üheselt) mõistetava nimega fond „Russkii Mir", mille filiaal Vene Keskuse nime all avati mullu ka Eestis, kuigi otseseid seoseid eitatakse. Alati see aga ei õnnestu - näiteks pudenes kõnealuse keskuse avamisüritusel ajakirjanike ees suursaadik Uspenski enda suust kogemata õnnitlus „Russkii Miri" kohaliku keskuse avamise puhul.

Veelgi kummalisem oli aga Notšnoi Dozori ja kunagise Interrinde aktvistide osalemine ja sõnavõtud kõnealusel „kultuuriüritusel". Teiste seas viibis kohal ka süüdimõistetud aprillimäratseja Andrei Atškassov, kelle suurimaks teeneks kaasmaalasena Venemaa ees on kaitsepolitsei akendesse kivide viskamine.

Loe Ekspressist, kuidas raha liigub ja kaasmaalasi „kodustatakse"