Veebibeebi ema Keiu sünnitas avalikkuse silme ees, aga kodu rajas metsa
Kuni veebibeebi aastaseks saamiseni sai Delfi Naistelehes lugeda Keiu päeviku sissekandeid selle kohta, kuidas poiss kasvab. Kogu aktsiooni kajastasid nii Soome lehed, Moskva raadiojaam ja veebileht kui ka kõik Eesti lehed ja telejaamad.
Kuidas on veebibeebi emal ja veebibeebil endal vahepeal läinud?
Polnud mina kursis veebibeebi ema ega tema tegemistega. Kohtumine oli kokku lepitud ja olin mõnevõrra üllatunud — sisse astus väga hoolitsetud ja üleni särav iseteadlik naine. Keiu esimestest liigutustest, kõnemaneerist ja suhtlemisoskusest sain aru, et ta lihtsalt ongi selline — vitaalne. Nagu ta ise ütleb — ei suuda paigal istuda ja on kergesti süttiv. Kes rohkem teeb, see rohkem jõuab. Ja kuna vahel pakub elu ka ise põnevaid väljakutseid, siis on Keiu innukas neist kinni haarama.
Veebibeebist rääkides pole enam tegu beebiga. Poiss on juba 4,5-aastane ning vahepeal on ta endale seltsi venna saanud. Nii nad kahekesi mängivad ja avastavad maailma.
Lasteaias teatakse, et Keron on veebibeebi, aga sellest ei tehta numbrit, suhtutakse mõistlikult. Küsimuse peale, kas ja millal laps ise toimunust teada saab, vastab Keiu, et ilmselt enne kooli tuleb rääkida — et asjad selged oleksid.
Tänaval üldiselt Keiut ära ei tunta, mõni samal ajal rase olnud ehk välja arvata — kaasaleajaid oli palju ning tagasiside on seni olnud positiivne. Ja lisab, et eks see on ka eestlaste värk — keegi otse näkku midagi ütlema ei tule, aga selja keerates peab kõigeks valmis olema. Keiu aga teab, kes ta on, mida ta teeb ja ja mida tahab ning ei lase sellisest suhtumisest end häirida.
Keiu jaoks oli see vaid üks kogemus, oli põnev end proovile panna, aga tema elu see ei muutnud olulisel määral. Vahel on mõelnud, et miks küll tähtsustati projekti juures üle sünnitust ennast. Oli tegelikult ju pigem tegu raseduse jälgimisega. Sünnitus käib iseenesest mõistetavalt sinna juurde. Tõepoolest, projekt oli niivõrd edukas, et esialgsest plaanist — 3 kuud enne ja 3 kuud pärast sünnitust — sündis uus kokkulepe. Nii jätkaski naine päevikusse sissekannete tegemist kuni lapse 1-aastaseks saamiseni. Ühest küljest oli see naisele endale vahelduseks lapsega kodus olemisele, teisalt sai ta aga jagada oma muresid-rõõme teiste emadega.
Tagantjärele teise lapse sünnituse peale mõeldes oli isegi hirmu rohkem kui esimesega, sest teadis ju noor ema juba täpselt, mis ees ootab. Isegi esimesel sünnitusel üleval olnud kaamerad ei seganud. Täpselt oli kokku lepitud, kus on ja kui palju näha on. Ise pole Keiu sünnitusvideot kordagi vaadanud — ehk siis, kui vanemaks saan, ütleb ta ise muiates.
Mida on Keiul öelda teistele noortele emadele praegu, olles ise kaks last ilmale toonud. Ole aktiivne. Lapse ei sega elu, jah, elurütm muutub, aga kui oled valmis lapseks, siis ole valmis ka muutusteks ning oma tegemised tuleb kohandada uue ilmakodaniku järgi. See ei tähenda sotsiaalsest suhtlusest eemale jäämist. Sõbrad-hobid ei kao, muutub vaid prioriteet. Vähemalt ajaks, kui laps on väiksem ja vajab kõige enam tähelepanu.
Keiu on üdini positiivne ja eriti rõõmus oma laste üle — nad õpetavad elu nägema uue nurga alt ja avastama endas asju, millest teadlik pole. Näiteks sai suvel püsti pandud kasvuhoone, kus lastel mõnus värskeid köögivilju noppida ning Keiu isegi ütleb, et aeg kasvuhoones kaob märkamatult. 10 aastat tagasi ei kujutanud ta ennast aga aiapidajana ette.
Lõpetame vestluse ning Keiu sätib minekule. Koju, paksu metsa sisse. Just seal on ta end oma perega sisse seadnud. Juuri pole nii lihtne lahti kangutada, ütleb ta naerdes.
Meenutab projekti üks vedajatest toonane Naistelehe peatoimetaja Tiina Kuuler: Aasta enne veebibeebit olid umbes pooled toimetuse naised lapseootel ja kuidagi hakkas liikuma idee, et keegi võiks sünnitada otse-eetris. Esialgu oli see vaid nali ja lõõp, aga mõne aja pärast hakkas mõte kuju võtma. Keegi ei uskunud, et me sinna vabatahtliku osalise leiame. Aga näe, leidsime.
Keiu jäi sõelale sellepärast, et ta ootas oma esimest last — just siis tekib naisel palju küsimusi, mis huvitavad ka teisi samas rollis olijaid. Keiu olek oli selline mõnus, mitte liiga kodukanalik. Selle “mitte-nii-nunnutaja-kanaemalik-jne” hoiaku eest saime muidugi osalt lugejatelt mööda päid ja jalgu, aga õnneks see Keiut ei seganud. Kui ta oleks liiga palju kommentaare südamesse võtnud ja ennast mõjutada lasknud, siis poleks ta kindlasti veebibeebi-projekti sobinudki.
Palju nalja sai siis, kui Keiul läks sünnituskuupäev mööda. Foorumites hakati meid süüditama pettuses. Leidus “pealtnägijaid”, kes kinnitasid, et Keiu oli just eelmisel päeval kirjutajaga koos sünnitanud ja Delfil polegi kunagi kavas olnud sünnitust online`is näidata, vaid hiljem lasta ”eetrisse” kokkulõigatud materjal. Tegime isegi Keiuga pilte sama päeva lehtedega tõestamaks, et ta on ikka veel ühes tükis.
Veebis jälgitud sünnitus kulges vastu ootusi väga kiiresti — haiglasse jõudmisest kuni hetkeni, mil poiss käes, kulus kaks ja veerand tundi.
