Kas te neid küsimusi ka näete?
Jaa, oleme veel tsivilisatsioonis ja internet on täiesti olemas. Kui aga meie mäeloleku ajal meile küsimusi esitatakse, näeme neid alles siis, kui Delfi toimetus need meile saadab.
Milliseid kõrgmägede kogemusi eeldab Aconcagua vallutamine st. et kui kõrgel ja mitu korda minimaalselt peaks eelnevalt käinud olema? Või piisab korralikust aklimatiseerumisest, füüsisest ja tahtmisest?
Alar Sikk on oma intervjuudes rääkinud mehest, kes oli nii tegija, et valis elu esimeseks mäeks Everesti. Tõsi, temale jäi see ühtlasi ka viimaseks mäeks tema elus, sest tagasi ta ei tulnud.
Aconcagua üldjuhul ei ole see mägi, kus oma esimesed kogemused omandatakse, aga põhimõtteliselt võib hakkama saada küll. Samas on igal juhul targem enne mõnel madalamal ja lähemal mäel ära käia — kasvõi selleks, et teada saada, kuidas sinu organism üldse kõrgust talub ja kas mägironimine sulle üldse meeldib.
On kirjas, et klassikaline rada pole tehniliselt raske, aga kuidas võrdleksite seda Mont Blanc’i tavamarsruudiga (prantsuse poolelt)?
Mont Blancil (4808) on Tete Rousse’i ja Goutier’ vahel 600 m turnimist ja pärast Goutier’d liustikulõhede oht. Aconcagua raskus seisnebki pigem tema tehnilises lihtsuses, mis võimaldab pettekujutelma, et tipp on kergesti saavutatav.
Kas teie väljatoodud varustus on keskmine, mis peaks olema, või on ka võimalik saavutada teatud kokkuhoid?
Meie varustus on kvaliteedilt maksimumi, kvantiteedilt miinimumi lähedane. St. püüame võtta kaasa võimalikult head asjad, aga meil ei ole tagavarasid.
Kui palju eestlasi on Aconcagua tippu seni jõudnud?
Esmatõusu tegi 1995. aastal väliseestlane Rein Grabbi. Nii-öelda kodueestlastest olid Aconcagual esimestena 1997. aastal kaks Eesti gruppi — Jaan Künnapi ja Tõivo Sarmeti juhtimisel. Tipus on käinud kokku 10 eestlast.
Meie teeme siis nö juubelitõusu ehk 10 aastat esimese eestlase tõusust.
Kas teil on kakao ja šokolaad kaasas? Kas on õige, et kõik mägironijad imevad lutsukomme pidevalt?
Šokolaadi ostame Argentinast, nii et Eestist seda kaasa ei võta, aga menüüs on ta küll. Lutsukommid või nn. kummikarukesed on maitseasi, mõni armastab, mõni mitte.
Kuidas täpselt väljendub mäehaigus, mille ohust kõrgetesse mägedesse mineku puhul kogu aeg räägitakse?
Mägihaigus väljendub kerges faasis peavalu, iivelduse, nõrkuse ja apaatiana. Raskemates faasides tekib kopsu- ja ajuturse, kopsuverejooks ja surm.
Kas teie olete sellesse haigestunud?
Peavalu on üsna tavaline, sest kunagi pole aega nii kaua aklimatiseeruda, et jõuaks kõrgusega täiesti harjuda.
Kas seda saab ennetada mingite vitamiinide ja ravimitega? Kuidas sellesse haigestunuid ravitakse?
On olemas rohud, mis soodustavad aklimatiseerumist, aga haigusnähtude ilmnemisel on kõige parem ravi kiire laskumine madalamale. On ka spetsiaalseid kotte, milles saab rõhku kiiresti muuta, et tekitada haigestunu organismile illusioon allajõudmisest.
Taustinfoks: Kõrgmäestiku ekspeditsioonil satub mägironija organism suurendatud füüsilise ja vaimse stressi olukorda. Kõrguse tõustes väheneb baromeetriline rõhk e. õhu tihedus. Umbes 5700 meetri kõrgusel on baromeetriline rõhk ainult pool merepinnal valitsevast. See tähendab, et iga sissehingatava õhusõõmuga saab mägironija kätte vähem hapniku. Kiireneb hingamine ja tõuseb pulsisagedus. Et ära kasutada kogu kopsudesse jõudev hapnik hakkab organism tootma intensiivselt punaseid vereliblesid, mida kasutatakse hapniku transpordiks lihastesse. Teisi sõnu tõuseb hemoglobiinitase, aga hemoglobiini taseme tõusuks on vajalik piisav hulk rauda. Hingamise sageduse kiirenemisega seoses suureneb ka vedeliku kaotus välja hingatava õhu kaudu. Energiakulu tõuseb kuni 6000 kcal päevas.
Nt. piiratud hapnikutarbimise tingimustes on soovitav süüa vähem rasvast, kuna rasva põletamiseks kulub rohkem hapnikku, ja rohkem süsivesikuid samas ei tohi unustada ka valke, mille omastamine väldib lihaste taandarengut.
Aconcagua kuulub ju 7Summit sarja, kas kellegi teist on plaan läbi ronida kõigi kontingentide kõrgemad tipud?
Igal mägironijal on rohkemal või vähemal määral unistus sellest kõige-kõige kõrgemast ehk Everestist, nii et selle poolest võiks küll olla kaugem eesmärk 7Summit ära teha — kuid ilmselgelt jääb see 99% raha taha pidama. Näiteks Lõunapooluse tipu vallutamine maksab ca 350 000 EEK, Everestile tõusmine minimaalselt pool miljonit eesti krooni.
Eestlastel on sellest sarjast tehtud kõige rohkem 4 tippu inimeste kohta — Euroopa Elbrus (5642 m)/Mont Blanc (4808 m) (sõltub, kumba keegi Euroopa kõrgeimaks tipuks peab, igaks juhuks võib 7Summit üritaja mõlemad läbi ronida), Põhja-Ameerika McKinley, Lõuna-Ameerika Aconcagua (6962 m)ja Aafrika Kilimanjaro (5895 m). Alar Sikul on ainsana tehtud Aasia kõrgeim tipp Everest, lisaks on tal sellest sarjast Elbrus ja McKinley. Ükski eestlane pole üritanud veel Austraalia/Okeaania kõrgeimat tippu Carstensz Pyramid (4884 m, seal on ka üpris keeruline poliitiline olukord praegu) ja Antarktika kõrgeimat tippu Vinson Massif (4897 m). Austraalia kõrgeim tipp on Mount Kosciusco (2228 m). Selleks, et 7Summit seeria läbimises 100% kindel olla, võiks siis lisaks Carstenszyle ka selle ära ronida.
Mille poolest on antud mäetipp ja tema vallutamine maailmas eriline ja tuntud?
Aconcagual on mitu kõige-kõigema tiitlit: Lõuna-Ameerika kõrgeim tipp, lõunapoolkera kõrgeim tipp, Lääne hemisfääri kõrgeim tipp ja maailma kõrgeim mägi väljaspool Aasiat. Vallutamise ajaloos erilisi sündmusi ei ole, võib-olla ainult pidev diskussioon Aconcagua kõrguse üle.
Kas reisi kulud katate ise?
Üldiselt jah, aga oleme leidnud ka toetajaid — Leaf (Mynthoni kaubamärgi alt), Sportland, Bestard, Matkasport, Hasartmängumaksu Nõukogu ja teised.
Mis kindlustusselts kindlustab teid alpinismi eriklausliga (ja mida see täpselt tähendab) ning palju see maksab?
Tõttöelda on enamikul meil tavaline reisikindlustus, mis katab äpardused kuni mäejalamini. Alpinism on Eesti seltside kindlustustingimustes tavaliselt välistus, st lepingut ei sõlmitagi. If pakkus kompromissvarianti, et kaetakse ka mäel juhtunud õnnetuste/haigestumiste haiglakulud, kuid ei kaeta haige transporti mäelt haiglasse. Pakutud hinna eest ei tundunud see aga mõistlik.
Kristjan-Erikul on Taani firma International Healt Insurance Danmark A/S tervisekindlustus, mis katab kõik õnnetuse/haigestumisega seonduvad kulud sh. haige transpordi mäelt haiglasse. Selts kindlustab kõik sportlikust tegevusest tulenevad õnnetused nagu alpinism, langevarjuhüpped jne, aga ainult ravikulude ulatuses ja ei maksa eraldi hüvitist õnnetusjuhtumi saabumisel.
Kes te tavaelus olete? st mis tööd teete, mis ametit peate ja kas see on kuidagi alpinismiga seotud või mitte?
Meelis tegutseb panganduses, Leivo IT-valdkonnas. Airi on arst, Kaja suhtekorraldaja, Kristjan-Erik jurist, Aivo ja Toomas eraettevõtjad. Toomase tegemised on alpinismiga seotud küll — vaata www.seiklusrada.ee
Kas Eestis on ka elukutselisi sportlas-alpiniste?
Ei ole.
Üllatas, et teie varustus nii palju maksab. Pea igal pool, isegi supermarketites on müügil näiteks mitmeid kordi odavamaid saapaid. Paks tald, tugev materjal, kõik matkasaapale vajalikud omadused ja täitsa hea väljanägemine ka, hind alates 700 krooni. Norm.
Internetinaljana liigub ringi „Kuulsad viimased sõnad”. Titanicu kapten ütleb seal „Palun veidi jääd minu viskile” ja alpinist „See varustus oli mul tõeliselt odav”.
Kuidas teie perekonnad asjasse suhtuvad ning miks te hoopis ’perereisi’ ette ei võiks võtta?
Eks me teeme ka „perereise”.
Mis on teie kõige hullem/ekstreemsem kogemus mägedes, igaühel teist? kuidas sellest välja tulite ja mida õppisite?
Kristjan-Erik jäi Khan-Tengril laviini, Kaja ja Leivo transportisid Leninilt 6400 meetri pealt alla tõsiselt mäehaigestunud kaaslast, Airi transportis Ullu-Taus liustikult alla murtud jalaluuga inimest. Õppetund on neist vast see, et juhtuda võib kõike ja alati tuleb valmis olla tegutsema. Aivo hoidis oma elu hulleima ära õige otsusega Lenini tõusul tagasi pöörduda — tal tekkis äge hambajuurepõletik, mis üleval võinuks väga halvasti lõppeda. Õppetunniks on julgus vajalikke raskeid otsuseid teha. Toomas on Alpides pimedas ja tuisus ära eksinud ja 15 minuti raadiuses telgist tund aega ringi ekselnud. Õppetunniks, et alati peab kompass kaasas olema ning hädaolukorras tuleb pea tööle panna.
Kas teil kõigil on plaanis tippu minna või on osa nö saategrupina kaasas?
Kõigil on plaan tippu minna.
Aconcagua on Tšiilis!
Tšiilis on Aconcagua-nimeline tuntud veinipiirkond, mägi asub siiski Argentinas. Kes ei usu, vaadaku kaarti.
Kas on tõsi et alpinistidel on erinevat värvi kingapaelad, et jalad kõrgel sassi ei läheks?
Igasuguseid nippe kasutatakse, et aeglaselt töötaval mõttel kergem oleks. Eri värvi saapapaelu pole näinud, kuid näiteks Leivo telgil on esimesed nöörid küll ära värvitud, et telgi püstitamine lihtsam oleks.
Kas olete ka kellegagi rääkinud, kel see mägi juba vallutatud?
Muidugi. Eestlaste käigust Aconcaguale on tehtud ka film („Eestlased Ameerika katusel”), mida oleme vaadanud.
Kas hakkate ikka iga päev meid oma olukorra ning juhtumistega kursis hoidma?
Iga päev ei jõua, 2-3 korda nädalas küll.
Miks sööki kaasa ei saa võtta? Kkuidas sealne toit on ning kuidas nii kindlalt teate, et selle summaga välja tuleb?
Söögi kaasavõtmist takistab lennukipagasi ülekaal — läheks mõttetult kalliks pudrumaterjali teisele mandrile vedada. Summade kalkuleerimisel on abiks olnud sõber internet.
Kuigi teil varasemate matkade kogemus olemas, siis kuidas plaanite välistada tekkida võivaid psühholoogilisi probleeme ning kas olete selles suhtes kuidagi ka ettevalmistunud?
Välistada ei saa midagi, kahjuks. Oleme mõistlikud inimesed ja püüame hakkama saada.
Kui palju läheb vaja tehnilist varustust? Mõtlen kaljunaelu, jääpuure jne? Kas ja kui palju maad tuleb ronida puhast kaljut?
Tehnilist varustust Aconcaguale pole vaja, sest seal pole jää- ega kaljuronimist. Küll aga saab neid proovida pärast mujal. Kristjan-Erikul võib ehk mõnd jääpuuri vaja minna.
Kas plaanite ka meelelahutuseks midagi kaasa võtta nt. muusika, seltskonnamängud või mida üldse õhtuti ekspedtsioonidel telgis tehakse? Naudite veini ja lõket?
Lõket ei ole, sest puid mäkke kaasa ei vea. Õhtuti telgis lihtsalt lesitakse, räägitakse juttu. Mida kõrgemal laagris, seda ebaadekvaatsemaks jutt muutub. Isegi lihtsad mängud on kõrgem ajutegevuse pilotaazh. Tavaliselt on ka raamatud kaasas, mis siis ringlevad järjekorras lugejate vahel.
Mis on järgmine plaan teie grupil?
Grupiplaani ei ole, aga eks igaüks haub midagi.
Kas tõesti ei tõuse te kõik koos mäkke, vaid mõned valivad teise marsruudi?
Jah, praeguste plaanide kohaselt valib Kristjan-Erik Polish Directi.
Miks te sinna lähete? Ei mõtle konkreetselt seda mäge, vaid mägesid üldse. Mida see annab? Paistab viimasel ajal popiks harrastuseks muutuvat, isegi prominendid Kroonikas räägivad mägedes kirgastumisest ja paremaks inimeseks saamisest.
Mis ajab rähnipoja puu otsa? Nii et miks — sellele ilmselt ühest vastust ei ole. Kindel aga, et keegi ei tee seda populaarsuse saavutamiseks.
Mis kell teie lennuk läheb ja kas lennujaamas ärasaatmisüritus ka toimub?
Lennujaamas koguneme 19.jaanuaril kell 16:30, lennuk läheb 17:55. Saatma võib ikka tulla, aga mingit suurejoonelist üritust me ei tee.
