Väsinud lapsel on ükskõik, kas teda tüütab paber- või e-õpik
Mida arvata praegusest turujõudude vallas olevast õpikute kirjastamisest? Kas riik peaks seda rohkem reguleerima?
Riigi ja turu vastandus on üks iseäralik fenomen. Mingil moel on riigi sekkumisest tehtud tont, millega kirjastusi survestada, või võluvits, mis kõik mured minema pühib. Silmatorkavalt veider on ka retoorika: näib, et äkitselt ja üheaegselt muutusid kõlbmatuks kõik õpikud, nii palju kui neid on. Tasub meenutada, et teema kerkis üles paljuski seetõttu, et õppekava vastuvõtmise ja rakendamise vahele jäävate kuude jooksul polnud võimalik koole uute õppematerjalidega varustada. Selline skisofreeniline olukord pole mingil moel õpikutegijate süü, vaid riigi reguleerimissuutmatus.
Meenutades varasemat, ei muutuks riigi kontrolli taaskehtestamisest autori jaoks midagi. Kirjastuse jaoks tekiks juurde trükkiminekueelne bürokraatlik viivitus. Mõni ametnik ja mitukümmend õpetajat saaksid veel ühe tasustamata lisatöö. Otsus tehtaks ikkagi retsensioonide põhjal, aga neid tellivad kirjastused ka praegu. Ja autorid loomulikult järgivad neis antud soovitusi. Kui silmas peetakse aga tehnilist ja finantsilist kontrolli, tabamaks kirjastusi kasumi teenimise kuriteolt, siis kust võtta selleks pädevus? Kompetentsus asub teatavasti neis samades kirjastustes.
Võib-olla lõhun üldlevinud kuvandit loomeinimesest, kuid autorina sobib mulle see paljukirutud turustiihia, kus autoritasu sõltub ainuüksi läbimüügist. Kui teen oma tööd hästi, saan tasustatud; teen halvasti – oma viga. Koolide jaoks on alternatiivid olemas. Teadmine, et keegi ostab mu tööd mõnel muul põhjusel peale selle eri- ja väärtusalase kvaliteedi, häiriks mind tõsiselt. Hea õpik sünnib autori hoolimisest ja vastutustundest.
Mida arvate võimalusest avaldada õpikud ka e-formaadis, et neid saaks lugeda arvuti, e-lugeri või tahvelarvuti abil?
Mitmes mõttes on e-formaat autori jaoks teretulnud – saab parandada näpuvigu, uuendada jooksvalt sisu (nt riigijuhtide osas), võtta arvesse kasutajate tagasisidet. Kuid igasugune e-asjandus ei saa muutuda eesmärgiks omaette. On vana tõde, et tehnoloogia suurim probleem asub klaviatuuri ja tooli vahel. Küsimus pole üldse tehnilistes võimalustes – neid on rohkem ja mitmekesisemaid, kui kõrvalseisja suudab ette kujutada. Asi on hoopis inimeste võimes uusi lahendusi kasutusele võtta, mõista nende mõtet ja täita neid tähendustega. See kõik nõuab vaimset uudishimu, mille eeldus on psüühilise energia ülejääk. Väsinud ja õnnetul lapsel on ükskõik, kas teda tüüdatakse paber- või e-õpikuga.
Tehnoloogia areng peaks sisendama realistlikku suhtumist. Iga insener teab, et pole võimalik luua tehnilist seadet, rakendust või programmi, mis ei saaks funktsioneerimast lakata. Seega töötavad nad pideva nurjumisvõimaluse tingimustes. Just suutlikkus tulla toime ebaõnnestumistega peaks olema see, mida tehnoloogia vallast inimeste maailma üle võtta. On väga huvitav epistemoloogiline fenomen, kuidas tehnoloogia lühiajalisi mõjusid hinnatakse tohutult üle, samas kui pikaajalisi mõjusid hinnatakse samavõrd alla.
Praktilise poole pealt loodan, et koole ei survestata kastide kaupa e-lugereid ostma. Uued lahendused saabuvad nii kiiresti, et aasta-pooleteise pärast oleks tegemist juba vanarauaga. Seadmete rentimine on igal juhul otstarbekam. Just selles osas võiks riigi vahendustegevusest kasu olla.
Kas ajalooõpikute või laiemalt kogu õppematerjali nüüdisaegsele tehnoloogilisele baasile viimine annaks mingit sisulist võitu?
Oleneb, kuidas seda teha. Kui olemasolev sisu tõsta lihtsalt teistsugusele tehnoloogilisele platvormile, oleks see lausa mitmekordselt halb. Suur osa paberkandjale mõeldud sisust muus formaadis ei tööta, töötab vigadega või läheb lihtsalt kaotsi. Teiseks suudaksime sel moel ära kasutada vaid tühise ja kõige elementaarsema osa tehnoloogilistest võimalustest. Umbes nupukeeramise ja klikkimise tasemel. Kolmandaks ei aitaks selline primitiivne lähenemine säästa aega, tööjõudu, energiat ega raha. Arusaamatus ja vastuseis ainult suureneksid ja õppe mahajäämus oleks garanteeritud.
Asjad algavad otsustajate eneserefleksioonist. Kuna töötatakse inimestega, ei teeks ka paindlikkus, keskmisest parem haridustase ja emotsionaalne intelligentsus paha. Praeguses paradigmaatilises segaduses jääb mulje, et ainus arusaadav mantra on kulude kokkuhoid. Kui nii, siis tuleks e-mõõtmest eemale hoida. Multimeedia on kallis ning inimlik loovus, mida selle rakendamine nõuab, veel kallim. See on maailm, mille toimimiseks peavad sobivas proportsioonis kohtuma visioonivõime, tervikutaju, vastutustunne ja otsustusõigus. Praegune ettekujutus, et hakkame e-õpikutena levitama pdf-faile, on koopainimese tasemel.
