Varsad ja kutsikad ju ei võistle!
Kujuteldamatu oleks, et väike varss peaks täismõõdus parkuuril võistlema ja koolisõidus keerulist skeemi sõitma. Või et koerakutsikas peaks kõrgel tasemel dressuuri demonstreerima. Enne kasvatatakse loomalaps suureks, siis hakatakse õpetama ja alles siis tulemusi nõudma. Miks me siis oma lastega vastupidi toimime – kõigepealt tulemused, siis kool – kui see on ju ometi vägivald meie kõige kallimate suhtes?
Olen oma emale väga tänulik, et ta pani mu elukohajärgsesse Pärnu Ülejõe gümnaasiumi (toonane 4. keskkool), ehkki suvepealinna eliitkoolid on alati olnud 1. ja 2. ehk siis ühisgümnaasium ja Koidula gümnaasium. Lisaks olen tänulik selle eest, et mind ei viidud kuhugi katsetele, vaid lasti rahumeeli tavaklassi minna.
Muusikaklassi viidi mind üle neljandas klassis – mis nägurit ma teistele järele võtmisega nägin ja kui valusa esimese armastuse sain, sellest jutustan raamatus „Projektilaps Pärnust”. Omal nahal kogesin, et laps jõuab kõiki asju õppida rõõmsa rahuloluga juhul, kui teda ei panda kuueaastasena läbi põleva rõnga hüppama.
Mudilasena äraaetud hobuseks
Olen üsna veendunud, et just tänu sellele säilis minul õppimise tahe ja valmidus mitmeid erinevaid alasid õppida. Kunstikool, balletistuudio, aineolümpiaadid, telekonkursid – ja keskkoolis paralleelselt joonestamise ja bioloogia kallak. Kui väiksena oleks välja väänatud, poleks tahtnud ega jaksanud. Oleks juba mudilasena äraaetud hobuseks saanud.
Juutidel on küll see tarkus, et nad uurivad aegsasti oma laste anded välja ja arendavad neid võimalikult täiuslikult. Tänu sellele tunduvad juudid teistest rahvastest andekamad ja targemad – aga lapsi ära ei lõhuta.
Arvate, et laps ei saa aru, mis toimub? Ta peab selleks juba enne kooli lugema-kirjutama-arvutama, et ta vanemad saaksid temaga uhkustada. Kui ta on juhuslikult kõigest laps, ei pruugi ta nii uhkesti lugeda-arvutada ja trummi lüüa kui teiste vanemate imelapsed – ega saagi eliitkooli sisse.
Närvid on näritud, lapsepõlv rikutud – ja kuhu siis niimoodi kiirustati?
Laste sundimine ennast juba lasteaiaeas ribadeks tõmbama meenutab kiirteel sõitu. Kes 100 kilomeetri asemel tunnis 150-ga sõidab, satub tõenäoliselt kabelisse, mitte sihtpunkti. Ja kes sellest õnnelikuks saab?
Olen lubanud oma lapsi alati nii koolist kui ka lasteaiast koju jääda, kui näen, et nad on väsinud. Tulemuseks on väga hea õppeedukus. Piitsaga kollektiivi kihutatud laps tõenäoliselt nii hästi õppida ei suudaks. Ka mina võisin muide alati koju jääda, kui väsinud olin või suhted klassikaaslastega kooli vastikuks tegid. Puhkasin ära – ja jaksasin jälle.
Kus on tegelikud kvaliteetkoolid?
Kui vaatame oma väikeste külakoolide ees koduste koolide sulgemise vastu piketeerivaid lapsi, võime hõlpsasti aimata, millised on tegelikud kvaliteetkoolid. Mitte linnades kõrguvad eliitkombinaadid, vaid sõbralikud ja soojad väikeste klassidega koolid, kus pole lärmi ja tõuklemist ning kus iga õpilase jaoks jätkub aega. Niisugune kool on Lindil Audruranna lähistel, selline kool on Kaereperes. Valtu kooli noored võidavad aineolümpiaade ja spordivõistlusi – mis tähendab, et tõepoolest just selline kool on eliitkool.
Mis peamine – väikekoolidesse sisse pääsemiseks ei pea konkureerima. Kõik mahuvad. Kedagi ei alandata. Keegi ei pea sellepärast nutma, et vanematele pettumuse valmistas ja kõigest tavaliseks väikeseks lapseks osutus.
Piisab sellest, et me ise edu ja raha nimel end ribadeks rabeleme. Meie lastel on ka seda nukker näha – neil on meid pahatihti palju vähem, kui nad vajaksid. Jätkem vähemalt neile endile lapsepõlv alles. Las nad jooksevad võidu kutsikate ja varssadega, mitte aja ja stardipositsiooniga, kust minema kihutades saab tõenäoliselt õnnetuks.
