Varro Vooglaid: Mure laste pärast või viha kiriku vastu
Selle teema tõusetumine annab võimaluse vaadata lähemalt nii kõnealust skandaali kui ka selle tagamaid.
Jäledad teod, otsitud süüdistused
Alustama peab ühemõttelisest tõdemusest, et kõik laste pilastamise juhtumid on sügavalt traagilised ja kohutavalt kahetsusväärsed ning on väga hea, kui need päevavalgele tuuakse. Kuuekümnendatel alanud seksuaalrevolutsiooni järgselt on nii mõnedki preestrid käitunud lapsi väärkoheldes sügavalt häbiväärselt ja sama peab ütlema piiskoppide kohta, kes on jätnud sellistele kuritegudele kohaselt reageerimata.
Korduvalt on jämedalt eksitud seades kiriku maine laste heaolust kõrgemale. Kirik vajab ilmselgelt puhastamist ning mida kiiremini seda tehakse ja inimesed oma koledate kuritegude eest vastutama pannakse, seda parem. Kirik on probleemi tunnistanud nii eelmise kui praeguse paavsti isikus, selle eest ka vabandust palunud ja tegeleb selle väljajuurimisega.
Praegust meediaskandaali vaadates nähtub aga, et küsimuse all on hoopis midagi muud kui selle probleemi lahendamine. Nimelt on meedia eesotsas New York Times'iga teinud erilise pingutuse omistamaks mitmekümne aasta taguste lastepilastamise juhtumite eest süüd paavst Benedictus XVI-le. Eesmärgiks näib olevat tõestada, et laste kuritarvitamises ja selliste juhtumite ebaadekvaatses menetlemises on süüdi mitte lihtsalt üksikud preestrid ja piiskopid, vaid Kirik selle juureotsteni välja.
Et eesti meedias ei ole süüdistuste sisusse kuigivõrd süüvitud, ei ole mõtet neid ka üksikasjalikult ümberlükkama hakata. Küll aga võib kokkuvõtlikult öelda, et kõnealused süüdistused on parimal juhul raskelt meelevaldsed, halvemal juhul sügavalt pahatahtlikud ja laimavad (vt detailset selgitust nt siit). Tuntud Itaalia ajakirjanik Sandro Magister on paavsti vastu esitatud süüdistusi kommenteerides öelnud, et "Asi näib paradoksaalne, kuna poleemika on suunatud isiku vastu, kes on mitte üksi täna vaid ka minevikus võidelnud [laste pilastamise probleemiga] järjepidevalt ja jõulisemalt kui keegi teine."
Märkimisväärne on aga see, et trükkides paljudes artiklites ära otsitud ja tõendamata süüdistused paavsti vastu, on meedias head ajakirjandustava eirates sageli pea täielikult tähelepanuta jäetud Vatikani selgitused, millega saab soovi korral tutvuda nt portaali Zenit vahendusel. Just selliselt on toiminud ka ajaleht Postimees, avaldades nt artikli pealkirjaga "Paavst võis varjata pilastajat" (26.03).
Kas laste pilastamine on vaid katoliku kiriku probleem?
Veelgi huvitavamaks läheb asi vaadates üldisemalt, kuidas meedia kajastab lastepilastamise teemat seonduvalt katoliku kirikuga.
Esiteks on tähelepanuväärne, et samal ajal kui katoliku kiriku suunas ei hoiduta kümnete aastate taguste juhtumite väljakaevamisest esitamaks nendega seonduvalt otsitud süüdistusi, ei pöörata pea mingit tähelepanu sellele, kui levinud on laste seksuaalne ärakasutamine väljaspool kirikut. Lisaks vormitakse meelevaldsete üldistuste tegemise läbi stereotüüpe, justkui oleks pea kõik preestrid perverdid, ja kujundatakse seeläbi avalikkuses mulje, nagu oleks laste pilastamine eriti laiahaardeline probleem just katoliku kirikus. Vaadates empiiriliste uuringute tulemustele nähtub aga, et selline mulje on tõest väga kaugel.
Nt 2004. aastal USA Haridusministeeriumi tellimusel läbiviidud uuringu kohaselt on ligi kümnendikule Ameerika kooliõpilastest saanud osaks mittesoovitud seksuaalne käitumine kooli töötajate poolt. Uuringu läbiviija Charol Shakeshaft kinnitas, et seksuaalse väärkohtlemise probleemi tõsidus avalikes koolides ületab kõrgelt probleemi katoliku kirikus ning toonitas intervjuus ajakirjale Education Week, et "koolides on õpilaste kehaline väärkohtlemine enam kui 100 korda tõenäolisem kui katoliku kirikus."
Kõnealuses uuringus toodi välja, et “õpetajate poolne väärkohtlemine on lubamatult alauuritud” ning lisati, et “meil on väga napilt andmeid seksuaalse kuritarvitamise juhtumite kohta ja veel vähem kuritarvitajate ja -tarvitatavate kohta. On palju küsimusi, mis nõuavad vastuseid.”
Hiljutises artiklis ajakirjas First Things märkis tunnustatud katoliiklik intellektuaal George Weigel Shakeshafti uuringule viidates, et “laste ja noorukite seksuaalne ja füüsiline väärkohtlemine on globaalne katk”, mille toimepanijaist kujutavad katoliku kiriku preestrid vaid väikest osa.
Weigel rõhutas, et ühelt poolt ei pehmenda Shakeshafti uuringu järeldused kuidagi preestrite poolt laste väärkohtlemist ega selliste juhtumite piiskoppide poolt kohase tähelepanuta jätmist, ent teiselt poolt nähtub neist selgesti ka see, kuivõrd tasakaalutult teeb meedia pingutusi, et kaevata välja kümnendite taguseid juhtumeid kirikus, eirates samal ajal tunduvalt mastaapsemat probleemi väljaspool kirikut.
Kuigi väidetavalt on laste ahistamine ka protestantlike ja judaistlike vaimulike poolt märksa levinum kui Katoliku Kiriku preestrite poolt (vt allikaid vastavalt siit ja siit), ei kuule me selle kohta meedia vahendusel pea midagi.
Seesugune asjade seis paneb tahes-tahtmata küsima, kas meedia lähtub oma kajastustes eesmärgist kaitsta lapsi või pigem soovist rappida katoliku kirikut, milles nähakse "kodanliku moraali" viimast kantsi ja takistust liberalistliku ideoloogia, sh moraalse relativismi võidukäigu teel. Tihti näib tegelikuks eesmärgiks olevat mulje kujundamine, et seksuaalne kasinus ei ole võimalik ning et kurja juur on just nimelt vastupidisest veendumusest lähtuv preesterliku tsölibaadi nõue.
Kes on pilastajad?
Mart Sander kirjutas Eesti Ekspressis avaldatud artiklis tabavalt, et arvestades pedofiilia statistilist levikut ühiskonnas näib selle esinemine preestrite seas olevat väga piiratud. Samas lisas ta, et preestriseisus pakub laste seksuaalsest ärakasutamisest huvitatud isikuile väga laialdasi võimalusi: "Mõned aastad seminari tagavad talle eluaegse juurdepääsu orbudele ja altaripoistele". Nii pole imestada, et vaimulikkonda on imbunud isikuid, kes omavad algusest peale häbiväärseid motiive või kes on pärast preestriks pühitsemist erinevatele pahedele andudes minetanud võime oma seksuaaltungi ohjata.
Seejuures on põhjust pöörata tähelepanu ka preestrite poolsete pilastamisjuhtumite kogumile vaadates väljajoonistuvale pilastaja profiilile. Tõsiasi, millest meedia täielikult vaikib, on see, et pilastamise probleem kirikus on ülevoolavalt homoseksuaalselt käituvate meeste probleem. Nimelt seisneb väga suur enamik juhtumitest meessoost vaimuliku poolt puberteediealise (kõige tihemini 15-17 aastase) noormehe ärakasutamises. Nõnda on tõsi, et kuigi enamasti räägitakse laste seksuaalsest ärakasutamisest ehk pedofiiliast, on täpsemalt väljendudes ennekõike tegemist efebofiilia ehk puberteediealiste noorukite seksuaalse ärakasutamise probleemiga.
Mullu septembris toimunud ÜRO Inimõiguste Nõukogu kohtumisel Genfis selgitas peapiiskop Silvano Tomasi, Vatikani alaline esindaja ÜRO juures, oma pöördumises, et "Kõigist ärakasutamise juhtumitega seotud preestritest kuulub 80 kuni 90 protsenti sellesse seksuaalse orientatsiooni põhisesse vähemusse, mille esindajad seonduvad seksuaalselt noorukieas poistega vanuses 11 kuni 17."
Nii on igati loogiline, et kirik püüab üha enam vältida homoseksuaalse kalduvusega inimeste saamist vaimulikuks. Oleks sellele varem tähelepanu pööratud, ei oleks täna suure tõenäosusega tarvis ligilähedaseltki paljude pilastamisjuhtumitega silmitsi seista. Ehk peaks siin kohal tegema teatud järeldused sobivuse kohta laste ja noortega töötamiseks laiemalt kui vaid kiriku kontekstis?
Kus on pilastamisprobleemi juured?
Et laste pilastamine on vähemalt lääne ühiskonnas üha laiemalt leviv kuritegu, oleks vajalik pöörata oluliselt rohkem tähelepanu küsimusele, kus seisnevad selle nuhtluse juured. Meedia poolt kujundatav pilt, et põhjus seisneb preesterlikus tsölibaadis ja seksuaalse kasinuse nõudes, näib mitte üksi väär, vaid ka naeruväärselt pealiskaudne. Osutades probleemi tegelikele põhjustele, kirjutas rahvusvahelise arvamusportaali MercatorNet peatoimetaja Michael Cook oma hiljutises artiklis:
"Tohutusuur ja meedias täielikult kajastamata probleem seisneb selles, et eitame ühiskonnana laialt levinud ning sihilikult ja süstemaatiliselt esile kutsutud inimeste õhutamist mitte ohjata oma seksuaalsust. ... Pidevalt õõnestatakse tsiviliseeritud ühiskonna aluspõhimõtteid nagu seksuaalne vaoshoitus, abieluline truudus ja pühendumine perekonnale. Mõistust nüristav hulk allalastud pükstega vahelejäänud poliitikuid, pornograafia tsunaami ja plahvatuslikult leviv teismeliste seksuaalelu -- need on kõik ühiskonna hüper-seksualiseerimise tagajärgede eest hoiatavad häirekellad."
Cook küsib põhjendatult, millist ühiskonda loodame rajada julgustades aktiivselt lapsi suhtuma seksi kui meelelahutusse ja mehi hoidma end pidevalt seksuaalse erutatuse seisundis? Tõepoolest, seksuaalsus ei ole mänguasi ja olemata allutatud selgetele moraalsetele põhimõtetele saab sellest kiiresti väga jõulise loomuvastase sõltuvuse allikas. "Kas keegi usub tõsimeeli, et 30 aasta pärast on seksuaalse ärakasutamise probleem ühiskonnas väiksem, kui õpetame lastele mitte oma seksuaalsuse ohjeldamist, vaid anname neile klassiruumides juhiseid, kuidas masturbeerida," küsib Cook.
Siin on, mille üle igaühel eraldi ning terve ühiskonna ja tsivilisatsioonina järele mõelda.
Lõpetuseks
Kokkuvõtteks võib öelda, et viisist, kuidas meedia kajastab lastepilastamise skandaali katoliku kirikus, nähtub selgesti peavoolu ajakirjanduse ideoloogiline kallutatus. Õhtumaade tsivilisatsiooni aluseks olevat kristlikku moraaliõpetust põlastavad enamjaolt neomarksistlikud ajakirjanikud ja meediaväljaannete toimetused ei pea kiriku rappimise eesmärgist lähtudes paljuks loobuda kõige elementaarsematest objektiivsuse standarditest. Samal ajal hoidutakse kiivalt probleemide tegelike põhjuste sisulisest analüüsimisest, just nagu lastepilastamise probleemi käsitlemisest kontekstis, kus see on märksa mastaapsem.
Kujundades järjepidevalt suhtumist seksi kui vastutusvabasse meelelahutusse ning manipuleerides inimestega alalõpmata nende madalaid tunge stimuleerides, kujutab meedia suurt osa probleemist, mille tagajärgede vastu väidab end võitlevat. Kui seksuaalsust kujutatakse süstemaatiliselt vaid naudingute ja üha uute ja huvitavamate seikluste vahendina, siis ei maksa imestada, kui paljud inimesed kujunevad oma ihade orjadeks, kaotades oma käitumise üle tahtelise kontrolli ning andudes lõpuks perverssetele pahedele, alustades pornograafiast ja lõpetades lastepilastamisega. Nagu ütleb vanasõna: mida külvad, seda lõikad. Muidugi mõjutab kultuuriline kliima igaüht, kes sellega kokku puutub -- sh vaimulikke.
Üldkultuuriliselt on aga huvitav, kuidas maailmas on jõujooned teisenemas. Kui Nõukogude Liidu ajal pidas lääne meedia n-ö püha sõda ateistliku kommunismi vastu, siis nüüd näikse Venemaa meedia sõdivat ateistliku lääne vastu. Samal ajal kui New York Times püüab paavsti mustates pükstest välja hüpata, on teiste seas asunud kiriku kaitsele ajaleht Pravda. Infoajastul on ideoloogiline manipuleerimine saavutanud tohutud mastaabid ning enam ei ole pilt kaugeltki nii must-valge, kui külma sõja ajal harjuti seda nägema.
Aga mis peamine, lääne meedia on selles lahingus kahtlemata oma tahtmise saanud. Pealiskaudsusse uppuvas maailmas, kus pakendid määravad rohkem kui sisu, on vaieldamatult õnnestunud kujundada mulje -- tühja sellest, et väär -- nagu oleks katoliku kirik globaalne pervertide grupeering, mille pea oma jüngrite koletuid kuritegusid süstemaatiliselt kinni mätsib. Nende silmis aga, kes tõest lugu peavad, on meedia seesuguse käitumisega raiunud omaenese jalgadesse, tõestades end mitte sõltumatu informeerija, vaid kultuurisõja teenistusse rakendatud jõulise ideoloogilise manipuleerimise vahendina.
Artikli autor on katoliku kiriku liige.
