Manipuleerimist, mis väljendub demagoogias, valetamises, tõe salgamises või pooliku tõe rääkimises, võib homoaktivistide retoorikas ja ettevõtmistes kohata rohkem kui kusagil mujal. Tõepoolest, manipuleerimine näib olevat selles liikumises mitte juhuslik, vaid olemuslik.

Eelöeldu kinnituseks võib heita pilgu homoaktivistide juhtfiguuri Reimo Metsa hiljuti Delfis avaldatud artiklile pealkirjaga “Kas algas uus ristisõda?” (3.12.).

Kristlaste vastandamine ülejäänud ühiskonnale

Nagu on hästi teadnud kõik revolutsionäärid, on ühiskondliku reformi kiireks läbisurumiseks üks tõhusamaid strateegiaid kunstlike vastanduste rõhutamine ja seeläbi klassivaenu õhutamine. Ja millele oleks tänases üha sekulariseeruvas ning kultuuriliselt ja religioosselt aina viletsama kirjaoskusega ühiskonnas parem vastanduda, kui kristlusele ja kristlastele?

Algatuseks püüab hr Mets vastandada kristlasi ülejäänud ühiskonnale, jättes mulje, et vastuseis homoseksuaalsusele on tühipaljas kristlik igand, millele ei tohiks kaasaegses progressiivses ühiskonnas ja edumeelsete inimeste seas mingit kohta olla. Valem on lihtne: kui sa homoseksuaalset käitumist heaks ei kiida, pooldad järelikult kristluse teistele jõuga pealesurumist.

Oskuslikult portreteerib hr Mets homoseksuaalse käitumise taunimist ja perekonna kui institutsiooni kaitsmise püüdlusi uue ristisõjana ja kutsub sellisele “usu pealesurumisele” vastu seisma, apelleerides inimeste rahvusromantilistele tunnetele.

Tõde, mida hr Mets üritab sellise demagoogiaga peita, on aga lihtne: selleks, et näha homoseksuaalse käitumise vastuolu inimloomusega ja seega selle ebamoraalsust, ei ole Piiblit tarvis — piisab toetumisest tervele mõistusele. Perekonna kaitseks astuvad üldjuhul välja kristlased, kuna nad tunnevad erilist kohustust seista ühiskonnas mitte üksi erahuvide, vaid ühise hüve, sh moraaliseaduste austamise eest.

Kuid see ei muuda tõsiasja, et lisaks kristlastele, juutidele ja moslemitele peavad homoseksuaalset käitumist mõistusele tuginedes ebamoraalseks väga paljud inimesed, kes ei määratle end üldse religioossena.

Vastanduste loomine kristlaste vahel

Lisaks kristlaste vastandamisele ülejäänud ühiskonnale püüab hr Mets kasu lõigata ka vastanduse õhutamisest kristlaste endi seas. Selleks esitleb ta ennast kristlasena ja küsib siis provokatiivselt, miks tema vennad Kristuses ei aktsepteeri teda sellisena nagu ta on ja kas see ei ole mitte armastuse käsu jäme eiramine. Pealtnäha paistab kõik ilus, kui ei oleks kaht põhimõttelist probleemi.

Esiteks ei kvalifitseeru hr Mets ühegi mõistuspärase määratluse järgi kristlasena. Alles 22. novembri Vikerraadio saates “Kirikuelu” ütles ta (strateegilises plaanis mõtlematult) välja, et ei pea ennast usklikuks. Kurb küll, hr Mets, aga kristlane ei ole võimalik olla olemata usklik ja üksnes siis, kui see parasjagu kasulikuks osutub. Enese eksitavalt kristlaseks tituleerimise tagant paistab aga selgelt soov kristlikku kogukonda seestpoolt õõnestada ja näidata avalikkusele, et kristlaste endigi seas puudub homoseksuaalse käitumise küsimuses üksmeel.

Teiseks probleemiks on asjaolu, et hr Mets püüab väita, et ta on kristliku (moraali)õpetuse osas kompetentsem kui paavst ja piiskopid kokku. Raske on uskuda, et ta ei tea, et Piibel on homoseksuaalse käitumise osas ühemõtteline, nimetades seda Vanas Testamendis muu seas jäleduseks (3 Ms 18:22) ja Uues Testamendis rüvedaks, rõvedaks, häbematuks, loomuvastaseks (Ro 1:24-27) ja jumalateotuslikuks (Ju 7). Pigem näib tõenäoline, et hr Mets püüab taas kord inimesi eksitada, väärastades nende silmis kristlikku õpetust.

Pidades silmas hr Metsa muret, kas armastuse käsust tulenevalt ei peaks kristlased aktsepteerima inimesi just sellisena nagu nad on, tasub meenutada vahetegu patu ja patustaja vahel. Kirik õpetab, et inimesi tuleb nende puudustest olenemata mitte üksi tolereerida või aktsepteerida, vaid armastada, samas kui pattu tuleb mitte ainult mitte aktsepteerida, vaid vihata. Kuivõrd patu läbi kahjustab inimene iseennast (alandab enda väärikust ja lõhub oma loomust), on patu vihkamine oluline osa inimese armastamisest, samas kui selle aktsepteerimine tähendaks kaasinimese suhtes hoolimatust.

Näitamaks, et tema seisukohad kristliku õpetuse osas on kristlaste omadest tõesemad, viitab hr Mets tihti asjaolule, et Rootsi luterlik kirik asus hiljaaegu samasoolisi isikuid laulatama. Muidugi nähtub sellest näitest mitte kristlik õpetus, vaid sellest lahtiütlemine, mis on paljuski saanud võimalikuks Rootsi luterliku kiriku tihedate sidemete tõttu riigiga ja “tänu” homoseksuaalse eluviisi omaks võtnud inimeste imbumisele kirikusse, et seda seestpoolt õõnestada.

Et tegu on tõepoolest väga tõsise apostaasi ehk usust taganemise sammuga, nähtub kasvõi sellest, et Moskva patriarhaat katkestas Rootsi luterliku kirikuga pärast viimase poolt homoabielude sõlmima asumist igasugused suhted. Veelgi enam, Rootsi luterliku kiriku otsuse on hukka mõistnud nii kohalikud kui muu maailma katoliiklased, ortodoksid ja luterlased. Seega on antud näide fassaadi taha vaadates mitte hr Metsa seisukohti kinnitav, vaid neid ümberlükkav.

Varjatud eesmärgid ja manipulatiivsed vahendid

Homopropagandast rääkides on oluline meeles pidada seda, mida hr Mets jt homoaktivistid on isegi korduvalt kinnitanud: nad ei taotle, et ühiskonnas homoseksuaalselt käituvaid inimesi sallitaks — seda tehakse niigi; eesmärgiks on, et kõik inimesed sellise käitumise normaalse ja moraalsena heaks kiidaksid.

Siit nähtub, et süüdistades teisi sallimatuses on homoaktivistid ise varjamatult sallimatud nende suhtes, kes suhtuvad küll homoseksuaalselt käituvaisse inimestesse lugupidavalt, ent teisest küljest ei pea oma südametunnistusele tuginedes võimalikuks sellist käitumist moraalselt heaks kiita.

Samas on homoaktivistid enamjaolt strateegiliselt mõtlevad inimesed. Nad mõistavad, et valdav osa ühiskonnast peab samast soost isikute vahelist seksuaalset läbikäimist inimloomusega vastuolus olevaks ja seetõttu ebamoraalseks. Samuti mõistavad nad, et inimesi ei saa panna homoseksuaalset käitumist aktsepteerima ausate ja veenvate argumentidega, mida lihtsalt ei eksisteeri.

Seetõttu on otsustatud panna rahvas vahendeid valimata “õigesti” arvama, lastes ühiskonnale homoseksuaalse käitumise aktsepteerimise pealesurumiseks käiku terve hulga paljusid heausklikke inimesi narritanud demagoogiavõtteid, millest võib lisaks eelnevalt käsitletuile tuua veel mõned levinud näited:

- Korrutatakse väsimatult, et homoseksuaalne orientatsioon on geneetiliselt kindlaksmääratud, samas kui teaduslikud uuringud (eriti identse geneetilise informatsiooniga mitmikutega) kinnitavad, et keskkondlikud tegurid on selle kujunemises märksa olulisemad (uuringute tulemustega saab tutvuda aadressil www.narth.org). Kunagi ei mainita, et paljud inimesed on teraapia abil homoseksuaalsest eluviisist lahti öelnud, on selle üle väga õnnelikud ja elavad täisväärtuslikku perekonnaelu.

- Levitatakse teavet, et homoseksuaalse orientatsiooniga inimesi on ühiskonnas ligikaudu 10%, samas kui selliste fantastiliste poliitilistel eesmärkidel fabritseeritud arvude naeruväärsust on kinnitanud isegi prominentsed homoaktivistid.

- Rõhutatakse, et ka homopaarid peavad nautima põhiseaduse kaitset perekonnale (PS § 27), mistõttu on neil õigus oma kooselu õiguslikule registreerimisele ning et selle võimaluse puudumisega diskrimineeritakse neid, olgugi et õiguskantsler Allar Jõks kinnitas juba 2006. aastal vastuses homoaktivistide kaebusele, et need väited ei vasta tõele.

- Sisendatakse, et samasooliste partnerluse õiguslikust tunnustamisest hoidumisega rikutakse kõigi inimeste õigusliku võrdsuse põhimõtet (PS § 12), jättes targu mainimata, et võrdse kohtlemise põhimõte tähendab sarnaste kohtlemist sarnaselt ja erinevate kohtlemist erinevalt ning et võrdsusega seaduse ees ei saa üle ega ümber põhimõttelistest sugudevahelistest bioloogilistest erinevustest.

- Väidetakse, et samast soost isikutel puuduvad õiguslikud võimalused oma varaliste suhete reguleerimiseks, samas kui Justiitsministeerium on seda väidet põhjalikult uurides jõudnud järeldusele, et võimalused on olemas, aga neid lihtsalt ei kasutata.

- Selgitatakse, et samasooliste partnerluse õiguslik reguleerimine on puhtalt varaline küsimus ja ei puuduta kedagi peale nende, kes soovivad selliseid partnerlusliite sõlmida, samas kui teiste riikide kogemuski kinnitab, et tegelikult defineeritakse selliste sammudega ümber perekonna, inimseksuaalsuse ja inimeseks olemise tähendus, saavutatakse õigus laste adopteerimisele ning sunnitakse vaikima kõik need, kes peavad südametunnistusele tuginedes homoseksuaalset käitumist ebamoraalseks ja tervist kahjustavaks (sh lapsevanemad, kes ei taha, et nende lastele koolis vastupidist sisendataks).

- Kõik, kes homoseksuaalset käitumist heaks ei kiida, häbimärgistatakse homofoobidena, olgugi et pea alati on vastuseis homoseksuaalsele eluviisile ja selle õiguslikule tunnustamisele puhtalt mõistuslik ning ei oma foobia ehk haigusliku hirmuga mingit pistmist. Samuti sildistatakse sellised inimesed alusetult vabaduse, võrdsuse, õigluse, õigusriigi, demokraatia, inimõiguste, mõistuse, progressi ja kes teab veel mille vaenlasena ning neid süüdistatakse vaenu õhutamises (mis on teatavasti karistusseadustiku § 151 kohaselt kuritegu). Sellise häbimärgistamise ja hirmutamise tulemusel on paljud väärikad inimesed hakanud kartma homoteemal seisukohta väljendada.

Seda rida võiks pikalt jätkata, kuid pilt on niigi selge.

Avalik arutelu eeldab kultuursust

Kuivõrd pea kõik homoaktivistide argumendid on rajatud demagoogilistele alustele, on asju õigete nimedega nimetades põhjust rääkida mitte avalikust arutelust, vaid avaliku arvamusega manipuleerimisest. Tõelise avaliku arutelu eelduseks on lugupidamine nendest, kel on erinev arvamus, ning osana sellest lugupidamisest kategooriline hoidumine demagoogiast ehk inimeste sihilikust eksitamisest. Samuti on tõelise avaliku arutelu eelduseks, et pooled juhinduvad ausast tõetaotlustest, mitte eesmärgist era- või grupihuvid vahendeid valimata maksma panna.

Eks homoaktivistid tea, et väärikad inimesed ei pea tõetaotluseta kultuuritus “avalikus arutelus” osalemist võimalikuks ega mõttekaks. Seetõttu on homopropaganda edu võtmeks ühtede ja samade, ükskõik kui mõistusevastaste argumentide väsimatu korrutamine — mida nähtavamalt ja kuuldavamalt, seda parem — seni, kuni isiklike rünnakute laviini alla langenud mittenõustujad lihtsalt väsivad, tagasi tõmbuvad ja vaikivad. Nagu ütles Lenin, saab piisavalt kaua korrutatud valest “tõde”. Lõpuks jõuabki “arutelu” oma “tulemuseni” ja “selgub”, et ennäe, homosuhete tunnustamine perekonnana ongi rahva “tegelik” tahe. Üle jääb vaid see tahe seaduste tasandil realiseerida.

Ka üldisemas plaanis on kurb täheldada, kuidas demokraatia ilusa fassaadi varjus toimub ikka ja jälle rahva arvamusega manipuleerimine, et vormistada rahva tahte väljendusena otsused, millel ei ole rahva tegelike soovide ja heaoluga vähimatki pistimist. Selline asjade käik, olgu jutt Eesti kroonist loobumisest, tuumajaama rajamisest, sündimata inimeste tapmise riiklikust rahastamisest või samasooliste liidu perekonnana tunnustamisest, on kodanike suhtes alandav ning naeruvääristab ideed rahvast kui kõrgema riigivõimu kandjast. Paljuski vastutab selle eest tugevaimaks võimuks kujunenud meedia (sh Rahvusringhääling), mis sellist manipuleerimist mitte üksi võimaldab, vaid seda ka jõuliselt toetab.

Lõpetuseks kasutan võimalust ennustada, et kui see tekst üldse kusagil avaldatakse ja kui sellele homoaktivistide poolt vastatakse, siis suure tõenäosusega kujutavad vastused endast rünnakut mitte toodud argumentidele, vaid nende esitaja isikule. Ju tembeldatakse mind, nagu sellistel puhkudel ikka, ristisõdalaseks, tagurlaseks, religioosseks fanaatikuks, homofoobiks vms-ks, kes tahab teistele “oma tõde” ja usku peale suruda ja kellega “mõistlikud” inimesed üldse diskussiooni ei lasku. Selline tembeldamine saab aga rääkima rohkem tembeldajate kui tembeldatava kohta.