Tõde, mida hr Mets üritab sellise demagoogiaga peita, on aga lihtne: selleks, et näha homoseksuaalse käitumise vastuolu inimloomusega ja seega selle ebamoraalsust, ei ole Piiblit tarvis — piisab toetumisest tervele mõistusele. Perekonna kaitseks astuvad üldjuhul välja kristlased, kuna nad tunnevad erilist kohustust seista ühiskonnas mitte üksi erahuvide, vaid ühise hüve, sh moraaliseaduste austamise eest.
Kuid see ei muuda tõsiasja, et lisaks kristlastele, juutidele ja moslemitele peavad homoseksuaalset käitumist mõistusele tuginedes ebamoraalseks väga paljud inimesed, kes ei määratle end üldse religioossena.
Vastanduste loomine kristlaste vahel
Lisaks kristlaste vastandamisele ülejäänud ühiskonnale püüab hr Mets kasu lõigata ka vastanduse õhutamisest kristlaste endi seas. Selleks esitleb ta ennast kristlasena ja küsib siis provokatiivselt, miks tema vennad Kristuses ei aktsepteeri teda sellisena nagu ta on ja kas see ei ole mitte armastuse käsu jäme eiramine. Pealtnäha paistab kõik ilus, kui ei oleks kaht põhimõttelist probleemi.
Esiteks ei kvalifitseeru hr Mets ühegi mõistuspärase määratluse järgi kristlasena. Alles 22. novembri Vikerraadio saates “Kirikuelu” ütles ta (strateegilises plaanis mõtlematult) välja, et ei pea ennast usklikuks. Kurb küll, hr Mets, aga kristlane ei ole võimalik olla olemata usklik ja üksnes siis, kui see parasjagu kasulikuks osutub. Enese eksitavalt kristlaseks tituleerimise tagant paistab aga selgelt soov kristlikku kogukonda seestpoolt õõnestada ja näidata avalikkusele, et kristlaste endigi seas puudub homoseksuaalse käitumise küsimuses üksmeel.
Teiseks probleemiks on asjaolu, et hr Mets püüab väita, et ta on kristliku (moraali)õpetuse osas kompetentsem kui paavst ja piiskopid kokku. Raske on uskuda, et ta ei tea, et Piibel on homoseksuaalse käitumise osas ühemõtteline, nimetades seda Vanas Testamendis muu seas jäleduseks (3 Ms 18:22) ja Uues Testamendis rüvedaks, rõvedaks, häbematuks, loomuvastaseks (Ro 1:24-27) ja jumalateotuslikuks (Ju 7). Pigem näib tõenäoline, et hr Mets püüab taas kord inimesi eksitada, väärastades nende silmis kristlikku õpetust.
Pidades silmas hr Metsa muret, kas armastuse käsust tulenevalt ei peaks kristlased aktsepteerima inimesi just sellisena nagu nad on, tasub meenutada vahetegu patu ja patustaja vahel. Kirik õpetab, et inimesi tuleb nende puudustest olenemata mitte üksi tolereerida või aktsepteerida, vaid armastada, samas kui pattu tuleb mitte ainult mitte aktsepteerida, vaid vihata. Kuivõrd patu läbi kahjustab inimene iseennast (alandab enda väärikust ja lõhub oma loomust), on patu vihkamine oluline osa inimese armastamisest, samas kui selle aktsepteerimine tähendaks kaasinimese suhtes hoolimatust.
Näitamaks, et tema seisukohad kristliku õpetuse osas on kristlaste omadest tõesemad, viitab hr Mets tihti asjaolule, et Rootsi luterlik kirik asus hiljaaegu samasoolisi isikuid laulatama. Muidugi nähtub sellest näitest mitte kristlik õpetus, vaid sellest lahtiütlemine, mis on paljuski saanud võimalikuks Rootsi luterliku kiriku tihedate sidemete tõttu riigiga ja “tänu” homoseksuaalse eluviisi omaks võtnud inimeste imbumisele kirikusse, et seda seestpoolt õõnestada.
Et tegu on tõepoolest väga tõsise apostaasi ehk usust taganemise sammuga, nähtub kasvõi sellest, et Moskva patriarhaat katkestas Rootsi luterliku kirikuga pärast viimase poolt homoabielude sõlmima asumist igasugused suhted. Veelgi enam, Rootsi luterliku kiriku otsuse on hukka mõistnud nii kohalikud kui muu maailma katoliiklased, ortodoksid ja luterlased. Seega on antud näide fassaadi taha vaadates mitte hr Metsa seisukohti kinnitav, vaid neid ümberlükkav.
Varjatud eesmärgid ja manipulatiivsed vahendid
Homopropagandast rääkides on oluline meeles pidada seda, mida hr Mets jt homoaktivistid on isegi korduvalt kinnitanud: nad ei taotle, et ühiskonnas homoseksuaalselt käituvaid inimesi sallitaks — seda tehakse niigi; eesmärgiks on, et kõik inimesed sellise käitumise normaalse ja moraalsena heaks kiidaksid.
Siit nähtub, et süüdistades teisi sallimatuses on homoaktivistid ise varjamatult sallimatud nende suhtes, kes suhtuvad küll homoseksuaalselt käituvaisse inimestesse lugupidavalt, ent teisest küljest ei pea oma südametunnistusele tuginedes võimalikuks sellist käitumist moraalselt heaks kiita.
Samas on homoaktivistid enamjaolt strateegiliselt mõtlevad inimesed. Nad mõistavad, et valdav osa ühiskonnast peab samast soost isikute vahelist seksuaalset läbikäimist inimloomusega vastuolus olevaks ja seetõttu ebamoraalseks. Samuti mõistavad nad, et inimesi ei saa panna homoseksuaalset käitumist aktsepteerima ausate ja veenvate argumentidega, mida lihtsalt ei eksisteeri.