Vanaema Laine (sünd. 1941): Võimas 1987

 (35)
Eesti lipp

Minu eredaim mälestus on ajast mõned aastad enne 1990ndat. Nimelt 1987 ja siis, kui sai käidud lauluväljakul noored-vanad läbisegi laulmas.Täiesti stiihiliselt.

On meeles kuidas rongkäik Raekoja platsilt Lauluväljakule läks — kõik see toimus miilitsate valvsa pilgu all. Viimased üritasid ka rahvast provotseerida püüdes nooremaid alaealisuse põhjendusega rivist välja tõmmata. Seda aga ei lastud sündida.

Rivi eesotsas oli kolm pillimeest (ehk ka rohkem, aga need on meeles), kes hiljem ka lauluväljakul muusikat tegid ja rahvast laulutasid.

Kõik see kestis nädal aega. Mina küll igal ööl osa võtta ei saanud — oli vaja ju tööl käia. Aga niipalju kui sain, olin kohal. Lahkutud sai alles päikesetõusul. Nägin Lauluväljaku lipumastis ka Sinimustvalget lippu lehvimas. Selle tahtsid küll miilitsad maha võtta aga rahva vastuseisu tõttu jäi see neil ära.

Viimastel päevadel oli vaestel poistel, kes pilli mängisid ja laulsid, hääled päris ära. Mingit võimendust ju polnud! Aga see tegigi asja põnevaks — oli midagi oma. Oli ühtekuuluvustunne ja oli tunne, et tehakse midagi keelatut. Need laulud, mida lauldi, ei olnud just riigivõimu soosingus.

Viimaseks päevaks saadeti lauluväljakule ametlik ansambel (pea selgus, et paljude pettumuseks) — Rodeo, kui õigesti mäletan. Sellega kadus seltskonna ühtekuuluvustunne. Enam ei lauldud ju omapead vaid kogu üritust juhtis ansambel läbi võimenduse.

Järgmisel aastal sai ka korra käidud aga see polnud enam see. Siis oli lärmi palju rohkem ja asi oli aetud liiga ametlikuks.

Oleks meeldiv kohtuda nende paljude inimestega, kes siis (1987) koos laulmas käisid. Järgmisel suvel ju selle sündmuse — pean seda laulva revolutsiooni alguseks — juubel.

Tervisi kõigile, kes osalesid, loevad ja mäletavad!

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare