“Vanad ja kobedad” on võttetsüklis
Käimas on uue hooaja “Vanade ja kobedate” kolmas võtteperiood. On välivõtete päev ja stsenaariumi järgi peaks olema suvi. Tegelikkus on justkui loodud sisevõteteks — on külm, tuuline ja vihmane septembripäev. Aga tundub, et Vanu ja Kobedaid ilm ei koti. Vähemalt ei saa nad endale lubada seda, et räästa alla päiksepaistet ootama jääda. Graafik on ülitihe, võttepäevad algavad seitsmest ja kestavad pimedani.
“Seened keset suve!”
Kohe kui kaamerad ja võttegrupp on valmis, läheb esimene duubel. “Korjake need seened ja kollased lehed telgi eest ära,” hõikab rezhissöör Rando Pettai ja viskab ise ühe seene eemale. “Kus need seened keset suve!”
Salvestamisel on stseen, kus Maie ja Silvi pikutavad telgis ja tõmbavad lihtsameelset folkloorikogujat ninapidi. Nad on metsa portsu raamatuid kaasa vedanud, et nende abil noorele tudengile “folkloori” panna. Filmimise teeb pentsikuks see, et Silvi ja Maie peavad rääkima õhuga — folkloorikogujat ennast tegelikult pole, tema teksti ütleb kaadri tagant rezhissöör.
Teatavasti mängivad sarjas kõiki rolle Milling ja Normann ise, stsenaristi hinnangul on mõlemad pidanud umbes kümmet tegelast mängima. Nii et kui Milling või Normann kahes rollis korraga ekraanil on, tuleb rezhissööril tegelased eraldi linti võtta ning pärast stuudios kokku miksida.
Nii eklektilise pildimaterjali kokkupanemisega on vist päris kõvasti nokitsemist? “On küll. Aga selles see asja võlu ongi,” vastab laheda olemisega Pettai.
Keelatud vili jääb kurku kinni
Teine duubel. Silvi ja Maie loevad raamatut, tomat kahevahel. Eelmises stseenis oli Silvile tomat kurku läinud ja Maie ei tahtnud, et ta enam tomateid sööb. Aga Silvi ikka nihverdab köögivilja vaikselt endale. Nüüd peaks ta käsikirja järgi Maiele vahele jääma, kuid Normann ei pannud õiget momenti tähele ja stseen venib.
Kolmas duubel. “Henrik, ära liiguta ennast nii aktiivselt,” seletab operaator Ivar Murel nüüd. “Kui sa Silviga räägid, siis ära oma nägu telgivaia taha peida.” Henrik on vist juba kergelt närviline, igatahes teeb tema Maieks maskeerunud nägu pirtsaka grimassi.
Neljandal korral saadakse stseen “purki” ja telk jäetakse sinnapaika. Ja kui saate meeskond on autode juures püstijalu paar pirukat kugistanud, hakatakse tagasi linna poole sõitma. Ees ootab filmimine Tallinnas Liivalaia tänaval ja õhtul sõidetakse jälle linnast välja Jägala joa juurde, kus pärast võtteid paneb Nädala fotograaf Normanni ja Millingu veel naeratama, et ajakirjale säravat kaanepilti saada. Hullud päevad!
Stsenarist Peep Pedmanson, kas teist aastat “Vanadele ja kobedatele” stsenaariumi kirjutada oli raskem või kergem?
Mõned episoodid on veel kirjutamata, nii et ette ei tahaks kiitma hakata. Pärast esimest hooaega olin küll kindel, et teist aastat ei ole võimalik jätkata. Tundsin, et täitsa tühi olen. Eks hommik on õhtust targem.
Aga kohe alguses oli ikka kergem kirjutada, tüübid olid juba raadiosaates välja kujunenud ja mul oli nagu treeneri roll. Minule toodi need tegelaskujud kasvatada ja ma püüan seda võimalikult hästi teha. Aga nende geenide eest ma vastutada ei saa.
Maie ja Valdur hakkavad ära kolima. Mis põhjustel ja kuhu?
Ära kolivad nad sellepärast, et tuberkuloosihaige soome vanamutt kolis nende puumajja elama ja nad lihtsalt ei jõudnud enam välja kannatada, kui tal iga 45 sekundi tagant köhahoog tuleb. Aga ega nad väga kaugele ei koli, mõnisada meetrit eemale vene kooli kõrvale. Selles eas ollakse juba üsna paiksed.
Kuidas areneb Väino ja Silvi case?
Silvi lesepõlv kestab edasi, nendest kahest asja ei saa. Lootsime, et selle poole aastaga, mis nad omapead on, tekib midagi, aga ei. Usun, et see Presidendi-tuur pani ka oma põntsu. Näha teineteist päevast päeva ja hommikuti veel ilma meigita — see avab ikka silmad.
On peategelased ise muutunud või kuidagi arenenud?
Selles vanuses on see areng pigem taandareng. Nii et ma parem ei kommenteeriks. Aga üldiselt jäävad tegelased ikka sellisteks, et iga eestlane tunneks neis ära oma naabri. Iga eestlane on natuke parem kui Maie ja Valdur, aga naabrid on sellised.
