Enne kohtumist Armeenia kunagise presidendi Levon Ter-Petrosianiga läksin Liisa nimelise Pakostaga puhvetisse. Võtsime kohvi ja midagi, äkki tuli ligi paks kelneriülikonnas armeenlane ja küsis aktsendivabas eesti keeles: Kas soovite veel midagi? Kurat! Ma pidin endale kringli kurku tõmbama! Selgus, et Eestis elanud djuud, olla kunagi kuue kuuga keele selgeks õppinud, nüüd Marrioti peakokk. Nimi Mher. Ja tuleb varsti Tallinnasse tööle. Aga okei.
Alljärgnevaga tahaks anda lühiülevaate, kes Armeenias valimistel kandideerivad ning millised on parteide küllaltki kuumad lipukirjad. OSCE pole vist alates Nõukogude Liidu lagunemisest saati tuvastanud probleemivabu valimisi. Kõikidel valimistel on siin leidunud üht-teist imekspandavat, sedapuhku valijate nimekirja puudutav. Segadus on korralik.
Nimelt osaleb (ametlikult) neil valimistel kummalisel kombel 170 000 inimest rohkem kui eelmistel, samal ajal kui riigi elanikkond on jõuliselt vähenenud... Mida see matemaatiline ime õigupoolest tähendab, võib vaid oletada, aga ainult päris pime saab arvata, nagu poleks nimekirjadega manipuleeritud.
Demokraatlik kompartei
Armeenia valimissüsteem on näiteks Eesti omast samuti erinev. Saadikuid on kokku 131, 90 neist valitakse üleriigilistel valimistel (proportsionaalne süsteem), 41 tulevad otse erinevatest regioonidest. Hetkel kuulub parlamenti 6 erakonda, pühapäeval kandideerib 16 parteid ja 87 üksikkandidaati. Nende hulgas ka demokraatideks moondunud kunagine Armeenia kompartei, kellele vähemalt minu empiirilistes kogemustes kuulub maailma kõige kummalisem valimisslõugan (kümmekonna aasta tagusest ajast): „Vana seltsimees – uus Armeenia!“
Alljärgnevalt tutvustaks suuremaid parteisid, kes parlamenti trügida tahavad ja eks siingi ole üht-teist põnevat. Parem-vasakskaalal on siinsete erakondade jaotamine tihti päris keeruline.
Tänane suurim partei ja valitsuspartei on Armeenia Vabariiklik Partei (63 mandaati 131-st), kes on blokeerinud oma üritusteks Jerevani peaväljaku. Partei liider on Serzh Sargsyan ning tegemist on taasiseseisvunud Armeenia esimese parteiga, mis asutati 1988. aastal Karabahhi liikumise ajal.
Tegemist on rahvuslik-konservatiivse parteiga, liikmeid on 140 000 (Armeenia elanikkond on ametlikel andmetel 3 miljonit). Programm on küllaltki laialivalguv, deklareeritakse soovi arendada „häid suhteid“ nii Venemaa, Euroopa Liidu kui USAga. Kampaaniaslõuganiks on „Me peame uskuma, et muutuda“. Selle partei otsustavust on Jerevanis näha kindlasti kõige rohkem, nende sümboolika, mis sarnaneb veidike Natsi-Saksamaa kotkale, lehvib kõikjal ning pidevalt toimuvad kihutusmiitingud.
Vali kord! Ja usk. Ja usaldus...
Teine ja viimane koalitsioonipartei kannab inglise keeles nime Prosperous Armenian Party. Seda ei oskagi paugult eesti keelde tõlkida - no kas tõesti on silmas peetud külluslikku Armeeniat, pakuks ikka, et mõeldud on jõukat riiki. Igatahes, erakond on asutatud 2005. aastal ning seda juhib Gagik Tsarukyan (26 mandaati tänasest parlamendist). Nende eesmärgiks on rahvuskapitalism ja ettevõtluse toetamine. Valimislausena pakuvad nad välja „Usk, usaldus ja kord“. (Mulle meenus kohe „Vali kord“, pole midagi parata).
Tänases parlamendis suuruselt kolmas partei on Armeenia Revolutsiooniline Ühendus (16 mandaati), mis ajab diasporaale suunatud poliitikat (tuletame meelde, et umbes 2/3 armeenlasi elab väljaspool oma kodumaad). Eraldi on nad oma programmis välja toonud kõikvõimalikke sotsiaalpoliitilisi punkte, nagu miinimumpalga ja pensioni tõstmine. Aga slõugan on neil küll veidike õõvastav: „Me oleme teie sõbrad“.
Edasi. Erakond Seaduse võim (10 mandaati), rõhub avaliku sektori reformile ning seaduste ja võimu tugevdamisele. Valimislause on „Loodame – ja ehitame üles tugevate seadustega riigi“.
7 mandaati on viimaseid päevi tiksuvas parlamendis parteil Armeenia väärtused, mis loodi 2002. aastal kui kooslus, mis on „sisult rahvuslik ja majanduslikult liberaalne“. Pühapäevastele valimistele on see tulnud välja erinevate sotsiaalreformidega ja hüüdlauseks on „Me tuleme!“
Mitte ainsatki häält kleptokraatlikule režiimile!
Kõige kõvemaks opositsionääriks praegusele koalitsioonile on kindlasti Armeenia esimese presidendi Levon Ter-Petrosiani partei Armeenia Rahvuslik Kongress. Petrosian on lähiajaloo poliitikutele pidevalt pinnuks silmas olnud, sest ta on nimetanud valitsevat koalitsiooni nii mõnigi kord kurjategijateks ning ta oli liidriks 2008. aasta massiprotestidele.
Parlamendis pole ühendus seni olnud, aga nüüdsed šansid on vägagi tõsiseltvõetavad. Petrosiani ühendus on tulnud välja slõuganiga „Mitte ainsatki häält kleptokraatlikule režiimile“, pidades silmas loomulikult tänast parlamenti ja valitsust.
Armeenia Demokraatlik partei on kindlasti üks naljakamaid moodustisi, just nemad rääkisid kunagi „vanast seltsimehest ja uuest Armeeniast“. See moodustis tekkis kompartei lagunemisel, parlamendis olid nad 2003-2007. Programmiks on nad välja kuulutanud demokraatliku sotsialismi ja otse loomulikult tihedad sidemed Venemaaga. Valimishüüdeks on neil „MINA on MEIE“, millega mulle meenus paugupealt Vennaskonna laul „Mina, see on riik“.
Armeenia kommunistlik partei eksisteerib samuti ja üritab püünele trügida, ehkki mingit lootust neil ei paista olevat ning vabalt võib juhtuda, et nad ei ületa 5% künnist. Armeenlased viskavad selle partei kohta nalja, et kommunistid, kes tahavad teha revolutsiooni ja tuua maale kirjaoskust, saavad olla edukad vaid neis riikides, kus kirjaoskust pole. Kommunistid tahavad viivitamatult kõik ära riigistada ning võtavad oma programmi kokku lausega „Kommunismi võit on rahva võit!“
Armeenia Marksistlik Partei
Ühinenud armeenlaste Partei nimetab end kolmandaks võimuks ja panustab „intelligentsi esindamisele“. Valimistel osalevad nad esimest korda ja nende lipukirjaks on „Ühinenud armeenlased – maa tulevik“.
Lisaks on nimekirjas rida väiksemaid moodustusi, oma üllatuseks avastasin ka sihukese asja nagu Armeenia Marksistlik Partei, kust kandideerib 1 inimene.
Kindlasti ongi üks lõngakera, mida neil valimistel lahti harutatakse – õigemini, paistab, et ei taheta harutada – eelnevalt mainitud valimisnimekirjad, mida on ilmselgelt võltsitud. Kunagine president Ter-Petrosian väidab, et ehkki Armeenia ametlik rahvaarv on 3 miljonit, on see tegelikult 2,6 miljonit. Nüüd jääbki küsimus: kus kurat siginesid võrreldes eelmiste valimistega juurde ligi 200 000 häält?
Kui sarnastele küsimustele ei vastata, võib olukord siin päris rahutuks kujuneda. Igal juhul on opositsioon lubanud vähimategi võltsimiste korral tänavatele tulla.
