VALIMISBLOGI lõppsõna: Keskerakonnast saab nišipartei, Tarandi leivanumber on protestihäälte korjamine
Eelkõige tuleb kehvas valimistulemuses süüdistada Edgar Savisaart, sest erakonna esimees sai kokkuvõttes alles seitsmenda tulemuse, jäädes ka erakonna siseselt teisele kohale. Mida võib siis valimiste kohta kokkuvõttes öelda?
Reformierakonna õnnestunud taktika
Nende valimiste edu vundament valati juba paar kuud tagasi uue koalitsioonilepinguga. Kui sellele eelnevalt sörkis oravapartei teiste erakondade sabas, siis osavalt kalkuleeritud valitsusvahetus, mis küll praktikas kulges Reformierakonna jaoks üle kivide ja kändude, on toonud oodatud uue hingamise.
Lisaks sellele koostati valimisnimekiri väga oskuslikult: kelle jaoks oli erakonna põhiliin aastate jooksul vastumeelseks muutunud, see sai Kaja Kallase näol eelistada siseopositsiooni. Isiklikult ootasin Kallaselt isegi tugevamat tulemust, kuid peaaegu dekaadi peaministritoolil püsinud Ansip on valijate silmis vähemalt hetkel kindlalt usaldusväärsem kandidaat.
Samas kerkib esile huvitav küsimus, kellest võiks saada erakonna uus esimees? Kallas on pidevalt suutnud oma valimistulemusi parandada ning kerkinud Ansipi järel erakonna populaarsuselt teiseks numbriks, aga partei tagatoa toetus tal nähtavasti puudub. Kas lasta Kallasel viis aastat Brüsselis toimetada ja tugevdada samal ajal kohalike reformarite - Rõivas, Pentus, Michal, Pevkur - kuvandit?
Kallase edu võib Reformierakonnale pikemas perspektiivis peavalu valmistada, kui värske eurosaadik jätkab isepäiselt pealiinist eristumist. Selles mõttes pakub ohtliku elemendi mõneks ajaks Euroopasse lähetamine parteikontorile isegi mõningast kergendust.
Savisaare häving
Edgar Savisaar võib küll rääkida sellest, et tema valimistulemust mõjutasid varasemad väljaütlemised, kuid see on poolik tõde. Teise poole moodustab ebaõnnestunud valimiskampaania, mille üheks keskseks elemendiks oli järjekordne e-valimiste ründamine. Kõrge e-hääletajate osakaal näitab, kuidas hirmutamistaktika mobiliseeris hoopis Keskerakonna vastaseid. Ligikaudu 100 000st e-häälest 32% läks Reformierakonna saagiks, samas kui võimalikest turvariskidest hoolimata anti Keskerakonnale 6% elektroonilistest häältest.
Savisaare jaoks on probleem aga laiem, sest need valimised tõestasid taaskord Keskerakonna valijate piirkondlikku killustatust. Valimisvõit saavutati Ida-Virumaal ja Tallinnas, aga kui sealsed elanikud ei tule valima, on Keskerakonnal kuri karjas.
Veelgi enam, Savisaare seitsmes tulemus omab suurt märgilist tähendust. Need valimised olid suurelt välja reklaamitud võimalusena üle Eesti Savisaare poolt hääletada, kuid rekordid jäid löömata. Edgar langes lihtsurelike sekka. Ilmselt on veel vara rääkida verevahetusest Keskerakonnas - selle partei sisemine toimimisloogika on teistsugune. Küll aga tundub järjest enam, et sarnaste arengutrendide jätkudes muutub Keskerakond nišiparteiks, kes suudab üha vähem laia valijaskonda kõnetada.
Sotside ja IRLi keskpärasus
Tõsi, mõlemad erakonnad parandasid oma tulemust eelmiste EP-valimistega võrreldes mitme protsendipunkti võrra, kuid sealt tuleks maha arvestada nn Tarandi-faktor - kinnised nimekirjad röövisid 2009. aastal kõigilt erakondadelt umbes 5% häältest. Seekord edestasid nii SDE kui IRL napilt Tarandit, kuid jäid omakorda selgelt maha Reformierakonnast ja Keskerakonnast.
Kaldun arvama, et põhjused on mõlema erakonna puhul erinevad. IRLi toetus on valitsusest lahkumise tagajärjel vähikäiku teinud ning vene kaardile mängimisest on valijad ilmselt juba väsinud. Sotside nõrkuseks seekordsetel valimistel oli aga tuntud nimede nappus. Oma tulemuse tegid enam-vähem ära üksnes Lauristin ja Ivari Padar, kuid nimekirja alumine ots jäi selgelt nõrgaks.
Samas ei maksa sellest kaugeleulatuvaid järeldusi teha, sest nagu politoloog Tõnis Saarts valimisaktiivsust kommenteerides sedastas, võib valijaprofiilide põhjal järeldada, et valimiskastide juurde leidsid sel korral tee pigem Reformierakonna ja Keskerakonna valijad. Lisaks segasid kaarte Tarandi protestihääled.
Tarandi kaasus
Paistab, et Indrek Tarand on protestihäälte korjamisest teinud omale leivanumbri. Oodatult jäi tema häältesaak küll tunduvalt väiksemaks, kuid sellest hoolimata on Tarand valimistulemuste põhjal populaarsuselt teine poliitik Eestis!
Ahto Lobjakas ütles tabavalt, et nendel valimistel saatis edu Reformierakonda ja protestihääli, sest ka Lauristin ning Yana Toom on mõlemad poliitväljal olnud siiani ikka pigem marginaalsed tegelased. Võib öelda, et valijad protesteerisid seekord igavalt ja turvaliselt. Kandidaadid, kes kandsid endaga muutuste vaimu, seekord tugevat mandaati ei saanud.
Lauristini ja Tarandi edu oli juba ette teada, samas kui üksikkandidaate, kelle seast valida, oli sellel aastal hulgi. Valimiste suurimaks üllatajaks võibki lugeda telereporter Tanel Talve 10 000 häält, millega ta edestas Martin Helmet, Ene Ergmad, Urmas Paeta ja Eerik-Niiles Krossi.
Kokkuvõttes võib öelda, et kui Savisaare ootamatu langus välja arvata, läksid valimised suhteliselt ootuspäraselt. Riigikogu valimisi silmas pidades jäi aga õhku mitu huvitavat küsimust. Kes läheb Reformierakonna esinumbrina vastu järgmise aasta valimistele? Kas Kaja Kallas tagandatakse Euroopasse? Kas Keskerakonnas toimub järgmine pereheitmine või hiiliv verevahetus? Mis saab protestihäältest - kas IRL ja SDE suudavad need endale haarata või kerkib esile mõni uus poliitiline jõud?
