VALIMISBLOGI: Kuus soovitust, mis teevad eurosaadiku valimise lihtsamaks
1. Valin eksperdi
See strateegia eeldab, et valija on natukenegi kursis kandidaatide varasema taustaga. Mõni inimene on nimekirja kantud oma saavutuste poolest kohalikul või riiklikul tasandil, kuid leidub ka välispoliitika eksperte, kelle südameasjaks on rahvusvahelised suhted, julgeolek ja eurointegratsioon. Näiteks võib see isik kuuluda Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjoni, mille praeguste liikmete hulgast leiame koguni kaheksa kandidaati.
Samuti on ekspert avalikkuses silma paistnud teemakohaste arvamusartiklitega või on ta esimene inimene, kelle poole ajakirjanikud Euroopa probleeme puudutavate küsimustega pöörduvad. Sellised kandidaadid on näiteks Marko Mihkelson, Hannes Hanso, Igor Gräzin ja Silver Meikar.
Ei maksa ka alahinnata praeguste ministrite kogemust Euroopa tasandil. Eriti tuleb see ilmsiks endise peaministri ning praeguse välis- ja rahandusministri puhul, kes on kõik juba aastaid Tallinna ja Brüsseli vahel pendeldanud.
2. Eelistan kogemust
Eelis, mida omavad ministrid, võimendub veel rohkem praeguste MEP-ide poolt hääletamise korral. Kuuest Eesti saadikust viis astuvad ka nendel valimistel võistlustulle (tõsi, mõni neist on vahepealse aja jooksul jõudnud „võistlusdressi" vahetada).
Näiteks Tunne Kelam on olnud Euroopa Parlamendi liige juba kaks koosseisu jutti. Kogemused aga Euroopas maksavad - europarlamendi saadikute keskmine iga oli eelmise valitsemisperioodi alguses 51,2 aastat. Muide, nooruslikku värskust toovad parlamenti just uued liikmesriigid.
3. Toetan noorust ja uusi ideid
Eelmainitud põhjusel võiksid eestlased saata Euroopasse noorema generatsiooni poliitikuid, kes pole enam „suurte narratiivide" kütkes, kui tsiteerida kõige kõrgema lennuga uue põlvkonna poliitikut, peaminister Taavi Rõivast.
Nooruslikkust leiab peaaegu igast nimekirjast: Keskerakonnal on Oudekki Loone, Reformierakonnal Kaja Kallas, IRLil Yoko Alender, sotside ridadest leiame aga uue valitsuse noorima ministri. Valimisnimekirja pesamunadeks on Linda Eichler IRList, Liina Raud sotsidest ning Jaak Madison EKREst.
Kui Kallas ja Ossinovski on ennast Eesti valijatele tõestanud kui tulevane poliitika eesliin, siis pesamunad mahutati nimekirja ilmselt avansina. Samas on ajude väljavool Eestis niigi probleemiks. Äkki läheb noorte poliitikute ajupotentsiaali Eestis rohkem vaja?
4. Paremad pojad kodumaale
Selle strateegia puhul ei eelistata mitte parimat kandidaati, vaid tehakse kaalutletud valik - kellest on rohkem kasu Eestis, kellest Euroopas. Näiteks on Ossinovski sõnavõtud jätnud mulje, et ega ta ise Euroopasse nii väga ei soovigi minna, kui aga valijad teda kangesti Brüsselis näha tahavad, mis tal siis muud üle jääb.
Sama loogikat võib jätkata: miks peaks Eestist minema saatma ministri, kui sellega kaasneb asendaja leidmine, uue meeskonna koostamine - kokkuvõttes jama kui palju. Samal ajal võib nimekirjadest leida töötu tippajakirjaniku, kelle kõik kaardid on antud hetkel 25. mai peal.
Seda suunist radikaalselt järgides võib jõuda arusaamiseni, et need valimised on sobiv võimalus häiriva elemendi jalust ära saatmiseks. Kui rahulik oleks elu, kui Keskerakonna peasekretär ja kriminaalsüüdistusega Priit Toobal pesitseks suurema osa ajast Brüsselis? Või kui kõige suurem euroskeptik Martin Helme saaks koos oma Euroopa mõttekaaslastega rahus ühtse Euroopa projekti õõnestada? Selle strateegia alusel soovitan EKRE valijatel siiski Helmele Turayd eelistada - on ju Helme isegi öelnud, et „kui on must, näita ust".
5. Protestihääl
2009. aasta valimistel protesteerisid valijad suletud nimekirjade vastu, andes väga tugeva mandaadi ühele vähestest üksikkandidaatidest - Indrek Tarandile. Oma vigadest on õpitud, nimekirjad taas avatud, kuid üksiküritajaid on hoopis juurde tulnud.
Lisaks Tarandile üritavad „Tarandit teha" teiste hulgas veel praegune eurosaadik Kristiina Ojuland, riigikogulane Olga Sõtnik, Tartu linnavolikogu liige Imre Mürk, endine reformierakondlane Silver Meikar, kurikuulsa Putini vastase video autor Jevgeni Krištafovitš ja loomulikult kõigile eurooplastele 500 eurot niisama kätte lubanud Svetlana Ivnitskaja.
Karta on, et protestikandidaadid hakkavad lõpuks üksteise hääli sööma, kuid Tarandi eeskuju oli innustav ning ehk on ta suutnud valijaid veenda, et Euroopa Parlamendis saab ka üksi piisavalt ära teha.
6. Valin tuntud nime
Lõpuks valivad enamik valijaid ikkagi nimekirja esinumbri, olenemata sellest, kas Savisaar või Ansip Euroopa Parlamenti üleüldse lähevad. Nii on lihtne, nii on kombeks. Kohati on isegi kahju neist kandidaatidest, kes hüppavad valimiste aegu nahast välja, et häältesaaki suurendada, aga siis tulevad esinumbrid, kavalalt naeratades („Ega me ei kavatsegi Euroopasse minna"), ja võtavad positsiooni, mis õigusega neile kuulub.
Ja siis paneb meedia taas peale peibutuspartide plaadi, mõni valija on pettunud, aga karavan liigub edasi. Kõige lõpuks leiame Euroopast aga mõne järjekordse asendusliikme.
