VALIMISBLOGI: Kooseluseadus näitab, kui kaugel on Eesti Euroopast tegelikult
Euroopa ja euroopalikkus seostati turbulentsetel 90ndatel vabade ja demokraatlike valimiste, sõnavabaduse, õigusriigi ning isikuvabadustega. Need väärtused võeti riiklikul tasandil kehtestatud protseduuriliste reeglite kaudu rahva seas kiiresti omaks. Nii asendusid miinusmärgid plussidega ning totalitaarsest riigist sai kõigi mõõdetavate näitajate põhjal osake Euroopast. Paar aastat hiljem said ka Maastrichti kriteeriumid täidetud ning peagi oli kõigile eeskujuks seatud Eesti euroala liige. Riik ja rahvas ei käi aga alati ühte jalga - üks oli saanud eurooplaseks, teine sulgunud etnotsentrismi.
Arvestades eestlaste tugevat euromeelsust, võib millegi sellise väitmine ketserlikuna kõlada, kuid euroopalikke väärtusi ei saa Maastrichti kriteeriumitega mõõta. Eesti ühiskonnas on endiselt tajutav ksenofoobia, sallimatus ja kohati äärmuslik individualism ehk Euroopa väärtussüsteemiga ollakse ka kümme aastat pärast liitumist teravas vastuolus.
Paralleelselt eurovalimiste debattidega on riigikogu menetlusse võtnud kooseluseaduse eelnõu. Kui valimidebatid poliitikakauge kodaniku huviorbiiti ilmselt ei jõuagi, siis traditsiooniliste pereväärtuste misjonärid Erki Nool ja Varro Vooglaid on kindlustanud seaduseelnõule tugeva positsiooni perekondlikes söögilauavestlustes. Eestlaste negatiivne suhtumine samasooliste kooselu küsimuses torkab Euroopas eredalt silma. Seda enam, et Euroopa kõige ateistlikuma riigi staatus eeldaks hoopis teistsuguseid hoiakuid.Sümptomaatiline on seegi, et samasooliste kooselu üritatakse Eestis reguleerida pooleldi varjatult ühe üldisema seadusakti raames. Ka riigikogus oma allkirja andnud saadikud nõustuvad seega avalikkuses korduvalt väljendatud seisukohaga, et Eesti ühiskond pole laiaulatuslikuks ja argumenteeritud debatiks veel valmis.
Teiste sõnadega, endiselt halvustatakse ja diskrimineeritakse inimesi nende seksuaalse orientatsiooni, rahvuse või soo põhjal. Hirm Vene propaganda ees on pärast Ukraina sündmusi toonud arutluse alla ühe võimalusena Vene meediakanalite blokaadi - võõrviha võib varsti meilt viia ka sõnavabaduse.
Sooline palgalõhe on aga justkui elevant ruumis, mille kohalolu kõik asjaosalised tunnistavad, üritades samas tegevuste tasandil iga hinna eest sellest mööda vaadata.
Miks need näited Euroopa Parlamendi valimiste kontekstis relevantsed on? Euroopas ei otsustata liikmesriikide perekonnaseaduse ega integratsioonipoliitika aluseid. Ometi võiks eurovalimiste ajal, kui erakondadel on niigi kombeks asjasse mitte puutuvaid teemasid käsitleda, olla paslik aeg tõstatada üldisemaid ja poleemilisemaid teemasid, millest muidu targu hoidutakse.
Kas Euroopa Liit on Eestile üksnes julgeolekugarant, nagu ta seda 90ndatel kahtlemata oli? Eesti räägiti tollal jõuga Euroopasse, sest meil polnud alternatiive. Eestlased võtsid osalt alateadlikust hirmust omaks arusaama, et Eesti on ajalooliselt alati kuulunud Euroopasse. Tähendanuks ju vastupidine Venemaa mõjusfääri jäämist või - mis veelgi hullem - üksi kahe maailma piiril seismist.
Seda arusaama sugereerisid toona ka meie riigijuhid, kelle kõnedes kõlasid mantrana terminid „euroopalikud väärtused", „Euroopa-meelsus", tsiteeriti Gustav Suitsu ja kinnitati valitud kursi õigsust. 10 aastat hiljem võiksime aga endalt küsida, mida need n-ö euroopalikud väärtused - solidaarsus, sallivus, hoolivus - meie jaoks tähendavad. Kas Euroopasse kuulumine eeldab üksnes eurodirektiivide täitmist või ka pehmete väärtuste poole pürgimist?
Sedastades resoluutselt ja lakooniliselt, et Eesti ühiskond pole teatud muutusteks valmis, ütleme samas automaatselt, et Eesti ühiskond pole Euroopaks valmis. Kuigi Reformierakond on püüdnud kinnitada, et kuulumine võimalikult paljudesse rahvusvahelistesse organisatsioonidesse ning rahaliitudesse tagab meie riigi sisejulgeoleku, usun mina, et teatud ühiskonnagruppide marginaliseerimine üksnes vähendab heaolu ja turvatunnet. Nüüd on õige aeg arutada, milline väärtustepakett moodustab eestlase identiteedi muutuvas Euroopas.
