Nüüd siis, vahetult enne valimisi, otsustas ka Liina Raud kuumale tandrile astuda. Samasooliste kooselu seadustamine on arusaadavalt praegu kuum teema.

Praegune seaduseelnõu näeb ette seda, et teine samasooline vanem saaks oma elukaaslase lapse adopteerida, ent on neid, kes ka taolist arengut kardavad. Kartjate põhjenduseks on, et see on samm ka n-ö vaba lapsendamise poole.

Kas ma annaksin kõigile samasoolistele paaridele lapsendamisõiguse? Ei annaks. Samamoodi ei annaks ma seda õigust ka kõigile heteropaaridele. Minu jaoks on mõistetamatu, miks jäävad traditsioonilise perekonna kaitsjatele hambusse enim just samasoolised.

Eestis on Euroopa kõrgeim protsent üksikemasid - ja te närite samasooliste kallal? Eesti peredes, kinnitan, et sellistes, kus vanemad on heteroseksuaalsed, lokkab alkoholism, perevägivald, lapsi kiusatakse koolis, paljud vanemad ei saa hakkama endaga ei psüühiliselt ega rahaliselt - ja ikka jääb ette see marginaalne osa samasoolisi? Justkui nemad oleksid probleem, kui rääkida traditsioonilisest ja tervest perekonnast, kus eeldatavasti on lapsel kõige parem kasvada.

Just sel põhjusel ei annaks ma lapsendamisõigust ka kõigile heteropaaridele - ning just sellepärast ongi lapsendamine väga keeruline ja aeganõudev protseduur. Riik püüab oma kaugel ja ükskõiksel moel, aga siiski tagada seda, et laps ei satuks katkisesse perre.

Kuidas aga teha nii, et sellised vanemad, kes oma lastele halvasti mõjuvad, neid ise ja täiesti loomulikul teel ei saaks? Seda ei saagi tagada. Sellisest asjast rääkimine on poliitiliselt ebakorrektne. Ja nad saavadki. Üleüldse, iive on madal, norimiseks pole ruumi.

Ent, üllatus, üllatus! Ka samasoolised saavad lapsi. Samasoolistes peredes kasvavad lapsed, keda seadus ei kaitse. Praegune seaduseelnõu on nende laste kaitseks. Kui lapse bioloogilise vanemaga peaks midagi juhtuma, siis on kindlasti parem, et teda kasvataks edasi talle juba tuttav „teine emme" või „Tädi Katre" või kuidas iganes ta oma vanema elukaaslast nimetab.

Ent nemad ei ole üldse tegelikult traditsioonilisele perekonnale ohuks. Kas mõni traditsioonilise perekonna kaitsja arvab, et kui ainult lubataks ja oleks seaduslik, siis ma hakkaksin lesbiks, aga vot, praegu ei saa, seadus ei luba?

Samasooliste kallal irisemise asemel võiks tegeleda nende probleemidega, mis on pärisprobleemid. Miks mehed nii noorelt ära surevad? Miks on täiesti tavalistes heteroperekondades nii palju joomist, vägivalda, psüühilist ebastabiilsust? Miks naised üksinda lapsi peavad kasvatama?

Muide, traditsioonilise perekonna kaitsjad, minu tutvusringkonnas on juba selliseid üksikemasid, kes omavahel koos elavad. Nad ei ole lesbid - lihtsalt mehed on jalga lasknud ja nii on majanduslikult kergem. Palun väga, need on päris probleemid.

PS! Üks anekdoot euroopalike väärtuste teemal ka lõpetuseks.

Mõned aastad tagasi vaidlesin ühe noormehega homoseksuaalide lapsendamisõiguse üle. Ta väitis, et neile ei tohi seda anda. Küsisin, miks. Ta vastas, et samasooliste inimeste kasvatus jääb lapse jaoks liialt ühekülgseks.

Mõned kuud hiljem sai see kõrgharidusega toona 27-aastane noormees teada, et tema pruut on lapseootel. Nüüd on see pruut üksikema, sest mehepojuke teatas nädal enne sünnitust, et tema ei taha lapsest ega naisest enam midagi kuulda. Tuleb välja nii, et üksikema kasvatus ei jää liiga ühekülgseks? Ta oli ka, muide, traditsioonilise perekonna kaitsja.