Tarand kandideerib ka seekord. Taas hoiab ta kõrgel erakonnavastasuse lippu ning reklaamib end alternatiivina tagatoa kokkulepetele. Tarandi kasuks räägib karismaatilisus, intelligentsus ja tuntus. Takistuseks võib saada see, et ta on europarlamendis „oma aja" juba ära istunud ning keskmise Eesti elaniku jaoks pole ehk tal ühtki saavutust, mida ette näidata.

Ja kas saakski olla? Eelmisel nädalal kirjutas Lennart Ruuda, et Euroopa Parlament on siitpoolt vaadates hoomamatu ning selle protsessid aeglased ja arusaamatud. Sellest, mis siia kostub, jääb pahatihti mulje, et Brüsselis-Strasbourg'is vist otsusteni ei jõutagi, küll aga liiguvad nii paberid kui ka inimesed tibusammul menetlemisjärjekorras, ikka tasa ja targu, väga demokraatlikult - ja lõputult. Kuidas siis saakski Indrek Tarand virutada lauale ühe rammusa käntsaka töövõitu?

Tulevad valimised näitavad, kas Eesti inimesed on selle demokraatia pahupoolega leppinud. Kui Indrek Tarandile antakse andeks europarlamendi ülim demokraatlikkus, hoomamatus ja see, et Tarand seda vääranud pole, siis võib ta taas palju hääli koguda ja võib-olla jälle valituks osutuda.

Tulevasi valimisi tasub ka muudel põhjustel jälgida. Ega siis seda tasu loota, et mõnel kandidaadil oleks selge programm või et räägitaks sellest, mida europarlamendis tuleks ära teha. Seda on ehk palju tahetud. Huvitavus tuleneb aga sellest, et saab näha, milliseid inimesi Eestis praegusel hetkel toetatakse.

Näiteks erakondadest üle- ja ärajooksikud peaksid tekitama suuremas osas inimestest hirmu või siis vähemalt ärevusega seotud pahameelt. Kuidas saab kindel olla inimeses, kes kedagi või midagi reedab? Erakondades hinnatakse lojaalsust oma parteile aga niivõrd kõrgelt, et poliitikakaugetele inimestele võib see tunduda üsna veidrana, äärmisel juhul ilgena.

Pisut rohkem kui nädalapäevad tagasi sattusin Domus Dorpatensise kevadkooli raames kuulama Silver Meikari selgitusi sellest, milline peaks tema meelest olema ideaalne poliitkampaania.

Muide, Meikar oli kaasa võtnud kaks vabakundlast: Gea Kangilaski ja Märt Põdra, kes nüüd Meikaril kampaaniat aitavad teha. Esialgu tundus kombinatsioon üsna ootamatu. Kaks pigem rikkumata kohaliku tasandi aktivisti hakkasid korraga Reformierakonna jooksikut puhastustulest läbi vedama? Jutu käigus tuli aga välja, et mingil moel on Meikar oma vaadetelt vabakundlastele lähemale liikunud.

Nende jaoks, kes viibisid kohapeal, sai see vangerdus ehk vähem kummastavaks, aga kõigi teiste jaoks võib tegu olla endiselt millegi kahtlase ja hämaraga. Oli juttu nii rohujuuretasandist kui ka võrgustikest. Kuulajate seas liikus arvuti, milles oli avatud Meikari pangakonto.

Ühel hetkel küsis aga publiku seast keegi, et kuidas siis selle kilekotirahaga oli - lõppude lõpuks oli ta ju ise samasugune patune nagu need, kelle ta paljastas. Mina oleks oodanud, et Meikar ütleb, et sel hetkel käitus ta enda teadmiste ja lojaalsuste põhjal õigesti. Selle asemel teatas Meikar brutaalselt, et ta teadis, et ta tegi valesti ja oligi omakasupüüdlik.

Ei ole ju midagi erakordset selles, et inimesed alles tagantjärgi oma möödapanekutest ja sellest, et nad midagi valesti tegid, aru saavad (ning on ka küllalt neid, kes ütlevad, et omakasupüüdlikkus on mitmes mõttes õige). Poliitikas aga sellist asja ei sallita. Poliitikas peavad inimesel olema põhimõtted ja arusaamad ja selgroog ja ideaalid ja nõnda edasi. Inimesed usaldavad pigem tulihingelist ja vankumatut valetajat kui oma kõhklustes hädise tuulelipuna mõjuvat tegelikkuse taga ajajat.

Või on see muutunud? Eks europarlamendi valimised näitavad ka seda. Kas väga tark inimene ja piinlikest ämbritest hoidunud Marju Lauristin saab rohkem hääli kui näiteks Edgar Savisaar, kes Pipi Pikksuka kombel enam tiitleid ei vaja? Üks põnevamaid tegelasi saab olema endine peaminister Andrus Ansip, kes end telerite vahendusel mossitavale ja altkulmu põrnitsevale Savisaarele vastandab.

Peaaegu kõik, mis ülalöeldust kehtis Indrek Tarandi kohta, kehtib mõningate mööndustega ka Tunne Kelami kohta. Kui palju saab Kelam hääli?

See, mis käib Silver Meikari kohta, kehtib mööndustega ka Kristiina Ojulandi kohta. Kui palju saab Ojuland hääli?

Oleks vist liialt sinisilmne oodata, et valimistulemused näitaksid meile midagi selle kohta, millist poliitikat eestlased europarlamendis näha tahaksid. Europarlamenti saavad need, kes inimestele väga meeldivad. Õigusega nimetatakse seda jõujoonte kompamiseks vähem kui aasta pärast kätte jõudvate Riigikogu valimiste osas. Ka Riigikokku saavad ju teadupärast väga meeldivad inimesed.