Valdur Mikita ajalehes KesKus: Minu ja sinu kadunud maailmad

 (46)

Valdur Mikita ajalehes KesKus: Minu ja sinu kadunud maailmad
Foto: Raivo Tasso

Kirjanik ja semiootik Valdur Mikita kirjutab viimases KesKus'is koostöös Ööülikooliga üleilmastumisest, traditsioonidest, paikseks jäämisest ja asjadest ning aegadest, mis ei tule enam kunagi tagasi.

Kas meil üleüldse ongi mingit võimalust, et inimene elab maailmas või ka oma mõtteilmas, mis kunagi ei muutu? Muutus vahest ongi see vundament, mille peale me ehitame korraks sellise hetkelise illusiooni, et võib-olla mingi hetk on asjad muutumatud ja igavesed, ongi nagu päris.

Me elame mitmes mõttes üsna erilisel ajal. Olen enda jaoks leidnud sellise võrdpildi, et kõikide veidi rohkem kui paarkümmend aastat vanade inimeste varbad on kuskil arvutieelses analoogajastus aga pea on paratamatult juba kuskil internetiavarustes.

Meil on mingisugune igatsus või mälestus nendest asjadest, mis juhtusid enne, kui arvutit veel polnud. Ja samas ka mingi teadmine, et see aeg ei tule kunagi tagasi. Mind on veidi hirmutanud selline mõte, et me suudame teha päris palju asju, lennata kosmosesse või pikendada eluiga, ja samas peame leppima tõdemusega, et ükskõik mis ka ei juhtuks, me ei saa enam mitte kunagi välja Google'i otsingumootorist. Et me oleme seal sees ja sinna ka jääme.

Midagi on see jäädavalt muutnud ja pannud taga igatsema aega, kui kõik ei olnud veel jagatav.

Seotud lood:

Mulle tundub, et ühte väikest rahvakildu iseloomustab ühiselt jagatud müüt, unistus mingisugusest raskesti sõnastatavast päriselust või mudelist, mismoodi me tahaksime siin elada.

Loe veel

Kust tekivad meie mälestused ja tärkavad unistused? Me läheme tagasi kuskile väga vanasse aega, meile kangastub metsatalu, metsajärved, kuhu väga harva satub inimese jalg. Või siis mingi saar liivarandadega, kus pole inimese jälgi.

Kuigi suurem osa inimesi ammu enam ei ela niimoodi, on meil ikkagi kuskil maavanaema, kelle juurde me tahaks tagasi minna. Ja heinategu või väga vanad agraarsed mälestused, mis meid kõiki vahel painavad. Isolatsioon, kujutelm kodust, mis ulatub lõpmata kaugele, mida ei piilu teiste inimeste silmad. Kusagile sinnakanti läheb välja see müüt, mida me taga ajame.

Väga võimalik, et meie eluajal sureb välja viimane maavanaemade põlvkond kogu oma pannkookide ja metsikute tikripõõsastega. Ma möönan, et sellest on suhteliselt raske rääkida, et võib-olla sureb välja kogu eestlaste elustiil, mida mingil määral on mõjutanud maastik ja hajaasustus.

Eesti asustus maapiirkondades on üks väiksemaid Euroopas, ja isegi maailma mastaabis üsna märkimisväärne. Ma usun, et maal elavate inimeste eluviis ei ole oluliselt muutunud paari tuhande aasta jooksul ja mingis mõttes on see võib-olla sama vana kui Rooma riik.

On peetud kariloomi ja isegi sõjad või katk pole inimesi liikvele ajanud, kuna inimestel on alati olnud kohus ka pudulojuseid üle talve pidada. Vanad inimesed on rääkinud, kuidas isegi sõja ajal tehti loomadele heina, kuulid vihisesid ümberringi. Ja alati oli sellises väikses müütilises kogukonnas keegi kodus. See inimeste paiksus, nii kummaline, kui see ka ei ole, on tõesti kestnud alates muinasajast, läbi orduaja, läbi mõisaaja, läbi esimese Eesti Vabariigi aja, läbi Vene aja. Isegi kolhoosi-inimesed jäid paikseks. Kogu see pärimuse kiht elas ja liikus kogu aeg inimestega kaasa.

Üleilmastumine ehk väärtuste ühtlustumine on see, mis eestlasi on löönud kõige valusamalt. Ja teinud teda seepärast, et arhailise eluviisi kadumine langes kokku vabanemise ja vabaduse ajaga. Kõik, mis polnud eestlastele ligipääsetav, sai äkki vabaks ja selle tara tagant tabasid meid mingisugused relvad, mille haavu me tõenäoliselt näeme alles tulevikus.

Eestlastel on animaalne igatsus maaelu järele, sõltumata sellest, kus ta elab või mis ta teeb, on kusagil ikka selline müütiline maavanaema, või kuskil mingi väga vana metsistunud tikripõõsas. Niisugust pärimust, mis on lahkunud ühe ajastuga, ei tule tõenäoliselt enam kunagi tagasi.

Lapsepõlve pärimus saab kokku sellise suure pärimusega. Vanad sõjajutud või karjase pärimus kohtub kuskil talu servas lagunenud sauna taga lakapealsete või kolikambrite tumedate lõhnade ja varjudega, see on asi, millest ma emotsionaalselt tunnen puudust. Võib-olla isegi ei ole õige öelda, et ma tunneks puudust, vaid mulle teeb mingis mõttes haiget, et ma märkan, et lõhnu on vähemaks jäänud. Kui käia Euroopas ringi, tekib selline tunne, et kogu Euroopa lõhnab ühtemoodi.

Ma olen mõelnud ka varjude peale. Meie elus on järjest rohkem valgust. Hämarus ja varjud on väljasurevad nähtused. Kui varem inimesed veetsid oma õhtutunde kas kolde või ahju paistel, siis mingi hetk tuli selle asemele televiisor. Viimase kümne aasta jooksul on selle koha hõivanud arvutiekraanide sinine valgus. Veelgi enam, see valgus kuidagi levib ka majast väljapoole.

Kõik lambid, mis süttivad siis, kui inimene või mingisugune liikuv ese möödub kuskilt majauksest. Võõras valgus, mis tungib peale igast suunast, alates mobiiltelefonidest kuni autotuledeni, ja see on kõikjal täpselt üks. Vahel tekib soov minna kuskile päris pimedasse, tõeliselt pimedasse öösse. Sellise maailmastumise lambi all muutub järjest olulisemaks äraminek, lahkumine mingitest asjadest, mida peetakse tähtsaks. Selleks, et midagi uut saaks sündida, tuleb ennast kuidagi sellist valgusest ja mürast isoleerida.

On päris palju selliseid kummalisi väikseid asju, mis tõenäoliselt ei tule enam kunagi tagasi. Mind ennast on puudutanud selline asi nagu plastmassreha. Kõik, kes on kunagi riisunud puurehaga, teavad väga hästi, kuivõrd efektiivne selle kõrval on plastmassist reha, kui kerge ja mõnus on temaga tööd teha. Ja võib-olla see tasakesi meie ellu hiiliv plastmass, mis võtab ära esiteks lõhnad ja riisub meid siis kõik kokku plastmassi ajastusse.

Mis meie maastikku viimase kümne aasta jooksul ilmestab, on valged heinarullid. Sellest on saanud mingisugune uue ja natuke võõra maaelu sümbol. See plastmass on pärit Hiinast ja kuidagi see Orient rullib meist üle nende plastmassheinapallidega. Kui mõelda, mis neist heinapallidest saab, kui neid aastakümneid ära ei koristata - nad vajuvad tasakesi maa sisse, sinna tekib peale uus kultuurikiht.

Ja kunagi tuhandete aastate pärast arheoloogid leiavad või kaevavad välja mingid kummalised valged munad. Siis nad püstitavad hüpoteesi, et need on koletiste munad, kes pistsid nahka inimesed. Võib-olla kõige valusam on see, et see plastmass on tunginud agraarse eluviisi sügavusse, mis võiks ju olla eestluse müüdi kese, aga nüüd on seal ainult tükike plastmassi.

Aga võiks rääkida ka teistsugustest valgetest asjadest. Mina isiklikult igatsen taga valgeid kanu, neid on väga väheks jäänud. Sellest hetkest peale, kui Eestisse tulid broilerid, hakkas üldse meie elu natuke alla käima. Valged kanad, mille keskel kõnnivad ringi väga vanad, vähemalt 300aastased valgete pearättidega memmed, selles nagu on midagi.

Kõige lihtsam viis kuiva heina ühest kohast teise viia on võtta üks väga suur tekk või riidepalakas, riisuda selle peale tohutu hunnik heinu, otsad kokku siduda ja endale selga vinnata. Ja kusagilt, ma arvan, kust mujalt, kui ikka lapsepõlvest, kangastuvad silme ette sellised pildid, et väga vanad memmed tassivad seljas selliseid tohutuid heinakuhjasid.

Teame, kuidas kusagil Himaalajas šerpad tarivad mäkke kohutavalt suuri asju, mida isegi hea kujutlusvõimega ei tohiks inimene suuta mäkke tassida. Selles on ka mingi sümbol, selline väga vana inimene, kes tassib seljas tervet heinakuhja. Sellised need Eesti šerpad on.

Ühest asjast on mul veel kahju olnud. Sellest, et maailmas, kus me elame, ei ole enam sokiauke. Millal keegi nägi viimati sellist paigatud sokki? Jah, tegelikult villaseid sokke vist ikka veel mõnikord nõelutakse, aga kui üldistada, siis inimesed ei paika üldse enam riideid. Aga üks paik riide peal on ikkagi see, mis teeb tegelikult riide isikupäraseks ja annab talle mälusügavuse. Aga peale seda, kui me hakkasime kandma rootslaste ja sakslaste ja soomlaste seljast võetud T-särke, on ka sokiaugud maailmast kadunud.

Siis üks kadunud maailma sümbol on veel piimapukk. Kahtlemata piimapukk oli väikse agraarse eluvormi jaoks keskpunkt, kuhu hommikuti võis koguneda pool küla, kus arutati maailma asju. Niikaua kuni piimapukid kuskil teede ääres veel püsti olid, võisime näha selliseid pilte, et seal lihtsalt istusid lapsed ja mõtlesid. Unistasid. Piimapukk kui külalapse unistamise koht on ka mingis mõttes väga märgilise tähendusega.

Euroopas, kus on lagedad maastikud, kus põllumajandus on suretanud kõik võsaribad ja suuremad puud, seal on linnuhuvilised püstitanud kakkudele eraldi istumispuid. Tegelikult võiksid ka piimapukid Eestisse sellel viisil tagasi tulla. Arhitektid võiksid väikse piimapuki sisse planeerida, kui nad hakkavad külaümbrust kujundama. Lihtsalt sellepärast, et inimestel ei ole enam selliseid häid mõtlemise kohti, kõik need on ära kadunud. Ja neid on vaja just lastele, ma arvan.

Piimapukiga seoses tuleb mul meelde üks väga vana kummaline mälestus. Võisin olla umbes kolme- või nelja-aastane, ja tol ajal kaugemates külades, see oli siis 70ndate aastate keskpaik, ei olnud veel piimaautosid, mis oleksid autoga piima vedanud, vaid piimaringi käis hobusemees. Ja see piimamees, kes minu lapsepõlvest vastu vaatab, oli selline väga kummaline tüüp. Sõltumata aastaajast, käis ta alati ruuge lambanahkse kasukaga. Tal puudus üks esihammas ja ta naeratas täpselt niimoodi, et sellest ei olnud võimalik aru saada, kas see naeratus kuulus väga targale inimesele või sellisele inimesele, keda mõistus on ammu maha jätnud.

Ja mina varitsesin teda sellepärast, et piimapleki või piimanõu alla pandi alati ka piimaraamat, kus oli kirjas, kui palju piima hommikul oli ja kui rammus see oli. Mulle meeldis seda raamatut piimapuki otsas lehitseda, lugeda ma tol ajal veel ei osanud. Seal oli lõputu hulk lehti, mis koosnesid tühjast tabelist.

Ja siis kui saabus arvutiajastu ja tekkis selline tore asi nagu Exceli tabel, siis ma ei tea, kuidas need asjad mul peas kokku said, aga ma hakkasin selles Exceli tabelis nägema ka piimaraamatut. Ja kuidagi see kinnismõte arenes välja selleni, et ma võtsin aegajalt lahti tühja Exceli tabeli ja sain sealt mingisuguse omalaadse naudingu.

Võiks öelda, et Exceli tabelis on minu jaoks kõik sees. Ma ei tee seal ühtegi asja, aga ma võtan ta lihtsalt lahti ja tunnen nagu sellist kummalist tunnet, et need veerud ja lahtrid ei lõpe kunagi ära. Ja parimatel päevadel veel sõidab sealt üle see vana piimamees, kellel puudub üks esihammas.

Veel igatsen ma taga külgkorviga mootorrattaid. Minu arust need sobisid hirmus hästi siia Eesti maastikku, sellepärast, et nad ongi natuke sellised mõistusetagused asjad. Siis ma igatsen taga veel valgeid sõstraid, kuigi need pole veel kuskile kadunud, ainult natuke vähemaks jäänud. Aga valge sõstra põõsas augustiöös, milles sahiseb tuul, see on nagu armastuse sümbol.

Kõik need valged asjad on tähtsad. Valged kanad, pearätikud, valged sõstrad. Ja võib-olla just seetõttu need valged heinarullid, mis on skaalast väljas, tunduvad eriti hirmsad, need nagu ei sobi sinna. Õnneliku inimese prototüüp, see müütiline kuju, kellega tahaks kunagi vanas eas sarnaneda, on keegi, kes istub vana mootorratta külgkorvis, loeb piimaraamatut ja tõmbab läbi hammaste valge sõstra kobaraid. See oleks õnn.

Ja kahju on selliste teede kadumisest, mis ei vii kuhugi. Ei ole enam selliseid teid, mis jätavad saladuseks, kuhu nad viivad. See on nii, et lähed suvel kuskile ja mängid nagu eksiks ära. Siis hakkab selline mõnus tunne peale tulema ja siis äkki märkad silti: Põlvasse 7 km. Ja kõik on kadunud.

Erinevaid silte on viimase kümne-viieteist aastaga tekkinud mitu korda rohkem, kui neid üldse kunagi on Eestis olnud. Eriti need sildid, mis märgistavad eraomandust, need on ka suuresti tulnud sellestsamast üleilmastumise pahupoolest, mille kohta öeldakse turism. Mulle tundub, et selle turismihullusega oleme juba veidi liiale läinud.

On üks asi, mida pole Eestis puudutanud ei riigikord, arvuti ega isegi mitte turism. See võiks olla võsa. Võsa on paik, kuhu tavaline inimene niisama ei lähe. Kõikides muud paikades, mis võiksid olla ju ka ühe väga vana müüdi osad, alates õhulistest halli samblaga männimetsadest kuni salapäraste liivarandadeni kusagil läänesaartel, seal on kõik olemas, aga tajume, et me ei ole seal üksi. Seda üksindust, mida igal inimesel on hädasti vaja, leiabki nüüd ainult võsast.

Looduse pillav küllus, kuidas putked kasvavad täismehelgi üle pea, kõik see koondub kuidagi sinna võssa. Kindlasti on võsa paik, mida turist ei armasta, kuhu RMK tõenäoliselt ei tee kunagi ühtegi lõkkeplatsi. Ja mingis mõttes on see võib-olla üks väheseid paiku, kus meie mõtlemine saab olla täpselt niisama metsik, kui see ümbrus, mis seal siis parajasti on.

Kuula Mikita loengut ja arutelu: ylikool.ee

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare