Vaimse komsomoli viimne kolonn
ON AJARATAS SEISMA JÄÄND: Jüri Leesment ütleb, et Res Publica parim tegu oli lõpuks reformikommunistide pikalt saatmine. Aga võimul on jälle kord reformikommarid.
Kui mu üle 20 aasta tagasi tapetud sõber (Afganistanis!) ärkaks praegu ellu ja küsiks, mis ka vahepeal Eestis toimunud on, ulataks ma talle ühe mõne kuu vanuse ajalehe. Teksti kataks kinni, näitaks ainult esikülje fotot. Küsiks: no mis sa arvad, kes siin on ja mis värk käib, mõistata ära, kasuta loogikat.
Selline foto on tõepoolest ilmunud. Tänavu, aastal 2005. “Postimehe” esiküljel. Tegelased on samad, ametinimetused muutunud. Keskerakonna esimees Savisaar, Reformierakonna esimees Ansip ja Rahvaliidu esimees Reiljan president Rüütli juures. Saamas õnnistust koalitsioonileppele. Neli vana kommunisti ühel pildil.
See ongi meie vaimse komsomoli viies, viimne kolonn. (Miks viies, selgitan teinekord). Praegune Vabariigi Valitsus. Mida lisada? Ei muud, kui kõik läheb mööda. Ent enne tuleb see miskitmoodi üle elada. Ja see pole kaugeltki keerulisem kui enamiku rahvaste jaoks sajanditepikkused ususõjad või igavese vaenlase-vaenajagaga võitlemine. See pole ju meie jaoks mitte midagi hullemat kui vaid… väike jõnks ajaloos. Nüüd ju NATO-s ja EL-is. Ja näh, kommarid ikka võimul — usu või ära usu.
Aga ometi ja paraku… lõik Selle Aja loos, millega meie elupäevi õnnistatud. Ja mida mäletame kas väga isiklikult või oma lähedaste kaudu.
Tänased lapsed seda enamjaolt enam ei mäleta. OK, OK, Pohhui. Või Jumal tänatud. Aga tunnetavad ometi, ja sama teravalt. Just sellepärast ongi tegu selle vaimse komsomoli viimse ja viienda kolonniga, kellel on nüüd oma viimne võimalus pidada oma viimne lahing, et millegagi paremaga ajaloo peeglile silma pilgutada.
Kui nende inimlikud väärtused on väärdunud tollase ühiskonna poolt peale surutud valetamise valemites, mis küll aitasid ka teistmoodi tõusulainetes “uue eliidina” esineda, siis… eks südamerahu seisukohalt küsigu igaüks iseenda käest, millal ja milleks mindi. Sinimägedesse või sekretäriks.
Muide vahel tundub, et vähemalt üks vana kommar, Rüütel nimelt, hakkab sellele juba mõtlema. Aastaid kah üksjagu, Keegi koputab, ja vot kui ei taha, siis ei lähegi enam Moskvasse, jonnin. Aga Ansipist paistab veel hullem verekoer välja kui oleks osand haista. Võibolla eksin, eks ajalugu (ja meie aeglaselt töötav sõltumatu ajakirjandus) vasta. Ja vastabki! Igal juhul saab See Aeg ükskord otsa. Mõni tark vanamees või vihane teisimeline võib ju nüüd röögatada, et mis, kaitsed Res Publicat või??? Raisk, mis nad Lihulas tegid???
Sita keerasid seal kokku küll, ent eriliselt soosivalt seltsimeheliku komsomolipõlvkonna sõbralike suunitluste järgi. Pikalt saadeti respud lõpuks mõlemilt poolt — nii rahva kui selle “oma-arust-eliidi” mängude tulemusena. Paras.
Res Publica parimaks teoks nende lühikesele ja värvitule valitsemisajale jääb ometi reformikommunistide peni rollist pääsemine, millega nad näitasid, et vigadest on võimalik õppida igal põlvkonnal.
Paraku, paraku, kõik praegu võimul olevad “vanad kalad” (tervitus Jaak Allikule, Palmarut ei raatsi küll tervitada), ärge oma arutlustes unustage sünniaasta numbreid. Ja infotehnoloogia arengut…. Itsitan rõõmsalt… Tänaste arvamusliidritega on asi sama valusalt lihtne. Delfi 10 paremat kommentaari ületavad juba reeglina oma sisukuse summas enamiku arvamuslugusid. See peaks mõtteainet pakkuma kogu meie meediamaastiku kujundajatele. Kes enamajaolt seda uskuda ei taha, aga no küll õpivad.
Igaveseks teadmiseks: meie lapsed mõistavad meie üle kohut samade mõõdupuude järgi, nagu meie mõistame kohut oma vanemate üle. Üks põlv edasi on kõik juba veidi teisiti.
