Joodi seal urus siis hommikukohvi, kuni hiliste öötundideni ja räägiti millest iganes. Kogu elutegevus kulges keldriajas, kuni ühel päeval kolisid nad keldrist pööningule. Koos kolimisega muutus ka ajavöönd.
Ütlen Katjale telefonis: “Ma tahan sulle külla tulla ja Juku-Kalle rõõmuks lutika laua alla sokutada.“ Katja:”Tule Majja, see praegune on sihuke nõme europunker.”
Asi on nimelt selles, et Maja tehti kevadel remondi tarvis inimestest tühjaks ja praegu elavad Katja & Co ajutiselt kuskil, kus hea meelega ei elaks. Ronime kitsastest treppidest, suur siidripudel peos, üles pööningule… “See on päriselt Tühi Maja, Ki-duki filmis need ikka nii tühjad ei olnud,” ütleb Katja:”Korea filmides on igal pool see sissetungija motiiv. Siin on ka käidud, aga elama pole keegi tahtnud jääda. Ju siis pole nii atraktiivne. Korea on selles mõttes lahe, et see on nagu Hiinalik Jaapan või Jaapanilik Hiina. Ma pole seal ise käinud, aga nii see peaks olema.”
Olles pööninguukse lukust lahti keeranud, satub ta hoogu: “See oli täitsa tavaline pööning, vanamutid kuivatasid siin pesu. Ükskord läksime katusele ja esimene asi, mis silma paistsid olid nöörid ja sihukesed roosad pantaloonid (teeb kätega suure ringi).
Maja ikkagi hoiab nende inimeste energiat, kes selles pikalt elanud on. Hotellis seda ei ole, ikka kaua peab ühes kohas elama. Lõhnad. Lõhnal on mingid muud molekulid, mida silmaga ei erista. Pööning polnud enne mitte kellegi oma otseselt. Algul olid siin pööningulõhnad, hästi teistmoodi kui keldrilõhn. Mingi vaim oli siin sees.
Mulle meeldivad asjad, mis on korraga kõik ja mitte midagi, pööning on ideaalne koht selles mõttes. Pööningut ei saa defineerida, sellel pole otstarvet ja sa võid sellest teha mida tahad, kui maja konstruktsioon lubab. Nojah, minu iseseisev elu hakkas Majas. Selles mõttes on Maja tähtis. Hakkas keldris ja jõudis pööningule.”
Pepude lugu
Kevadel oli Majas näitus. Selle sama näituse lõppakordi ajal sinna ka viimati sattusin, sulgemisveini jooma. “Ilgelt äge näitus oli ikkagi,” teatan — seinal enda ja sõprade täiskritseldatud värvimisraamatu lehti silmates.
“Ei no see näituseteema oli rohkem Andrese teema,” arvab Katja: ”mina suhtlen rohkem inimestega. Ma siis tegelesin inimeste kutsumisega.” Mina:”Minu jaoks oli hästi veider see, et mingit kuraatorit ei olnud. Kutsuti sõpru ja sõprade sõpru jne. Keegi ei teadnud teiste töödest midagi, aga asi seisis koos palju paremini, kui nii mõnigi kuraatoriprojekt.“
Katja:“Aga vaata, Maja miljöö ise oli niivõrd valmis, et inimeste erinevad taustad üldse ei häirinud. Maja oli valmis vastu võtma erinevaid inimesi. Maja on personality, kellega tekkib suhe, on see siis hea või halb…”
Mina:”Ja-jaa, igaüks valis enda näoga ruumi. Sina tegid peldikukunsti, Merca tegi köögikunsti… Laurits ja Mall Nukke leidsid kohe galeriiseinad üles.” Katja:”Peldikuga ma olin tõeliselt rahul. See kujunes selliseks peldikuks, kus sa võid pikalt mõelda, miks ükssarvikuid ei ole olemas ja äkki on, või midagi taolist.”
“Aga tead, mida ma viimati lugesin?” küsib Katja kelmikalt, teades, et ma ei tea. “Jaan Kaplinski välja antud muinasjuturaamatut “Kaks päikest”. Lastele lugesin, aga ise nautisin ikka täiega. Seal olid niivõrd ägedad abstraktsed muinasjutud. Buśśmannide ja Aafrika ja Lõuna Ameerika omad. Eriti abstraktne oli see, kuidas loomad endale pepud said. Noh, kunagi ammu-ammu oli aeg, millal loomadel ei olnud pepusid. Siis nad ei saanud eriti pissida ja kakada.
Oli olemas üks ainus Suur Pepu, kes jooksis ringi ja lasi loomadele paha haisu, kui tal ulakuse tuju tuli. Siis otsustasid loomad, et püüavad selle Pepu kinni ja nii nad tegidki ja jagasid omavahel ära. Väiksed loomad said väiksed pepud ja suured loomad said väiksed pepud. Sellest ajast peale on loomadel pepud ja nad saabvad rahulikult pissida ja kakada.”
Vot sihuke lugu. Muinasjutu rääkimise lõpetanud Katja vaatab mulle suurte silmadega otsa ja on ilmatu rõõmus. Sel hetkel näib ta nagu väike laps. “Aga sihukest kahe kannikaga nagu inimestel pole kellelgi,” teatan sama infantiilselt. “Inimesi polnud siis veel olemas. Muidu nad oleks ammu Suurt Peput märganud ja talle kallale läinud, “ on Katja liigikaaslaste verejanus veendunud.
Marksismi ja kristluse vastu
Jutt kulgeb loomaliigile. “Prussakas on kõige ilgem loom!”siinkohal on Katja kategooriline. “Hiinas on eriti jälgid suured-lendavad prussakad. Kristin Krull ei uskunud seda tükk aega. Siis kui ta lõpuks teada sai, et ikkagi on nii, kirjutas ta prussakatest luuletuse ja pühendas selle mulle…”
“Sul pidi ju hiinlastega tohutu vaimne side olema,” ei saa ma torkimata jätta.
“Jaa. Taiwanil tekkis, täitsa tõsiselt. Seda, et mu vanaisa oli enne II MaailmasõdaVene saatkonna diplomaat Jaapanis. Tead, eks. Tegelikult ma ei tea temast suurt midagi, ta suri samal aastal, kui mina sündisin. Aga see tundus koguaeg kuidagi müstiline. Tegelikult ta pidi töötama Sorgega samal ajal. Vanaisa pidi vist pärast terve elu värisema. Sellepärast ta saadetigi Eestisse. See oli isaisa.
Selline naljakas perekond, et isa oli sügavalt pühendunud kommunist ja ema oli sama pühendunud vene õigeusklik. Sellepärast ristiti mind ka salaja ära, isa ei teadnud sellest midagi, et hing ei läheks kaotsi või nii.” “Õudsalt naljakas,” mõlemad kooris. “See ongi põhjus, miks ma olen nii marksistliku idee, kui kristluse vastane. Tegelikult kiriku, kui institutsiooni vastane üldse. Budistlik kirik on sama õudne tegelikult, Eestist vaadates seda ei märka,” ja nii ta sujuvalt poliitikani välja jõudiski nagu köögilauas kombeks. Kuigi tuleb tunnistada, et meil pole lauda.
Kuldkalakesed ja salasoovid
Katja:“Siin on jube lihtne paralleele tõmmata. Mitte Marx, Engels ja Lenin vaid Jeesus, Marx ja Mao Tse Tung oleks adekvaatne diktaatorite kolmik.”
“Ja kõigil peaks Brezhnevi pildiga T-särk seljas olema,” mina räägin teadagi alati sellest, mis inimestel peaks seljas olema.
“Taastategi algkujul selle Maja või? Aga sa ei karda, et lõhnad remondi käigus ära kaovad?” hüppan, siider suunurgast nirisemas, reaalsusse tagasi.
Katja:“Lõhnad kaovad remondi käigus ära jah. Miski ei ole nii, et taastatakse algkujul. Igal juhul see transformeerub. Mingil määral taastatkse, aga sisuliselt hakkab ikkagi uus periood. Muidu oleks konserv. Igast asjast võib konservi teha. Arhiivides konserveeritakse andmeid, muuseumides konserveeritakse kunsti. Inimese mälu töötab ka nagu konservivabrik. Valib välja sündmusi, värve, lõhnu ja paneb kuhugi taha riiulise: kurk, tomat, 1. armastus, 1. koolipäev… sellised konservid. Aga mõni konserv on selline, mida kellelgi teisel ei ole. Viinistus ma tegin ka konservide installatsiooni. “Vee mälu” — Madis Kalmeti näidendi järgi oli pealkiri. 6 kolme liitrist vett täis purki. See ei ole minu või Madise väljamõeldis. Üks prantslane avastas, et vee molekulid hoiavad endas mingeid emotsioone. Hoiavad kinni, konserveerivad.” Mina (juhmi ilmega):”Oot, mingiks ajaks või igavesti?” Katja:”Ei, ikka igavesti vist. See pole sündmuste mälu, mida saab vette kodeerida. See on umbes nagu muusika. Mina usun seda.”
Katja usub igasuguseid imelikke asju, näiteks seda et, kaks nimekaimu koos on kudkalakesed. Tuleb nende vahele seista ja midagi soovida, see soov pidada täide minema. Ükskord oli nii, et tuppa tuli kaks Andreid. Katja hakkas kohe seda sama kuldkalakese juttu rääkima ja kõik siis seisid Andreide vahel ja kallasid muudkui kudkalakestele jooki juurde.
Mina seisin ka… aga seekord suutsin ma nii abstraktse soovi välja mõelda, et selle täideminemist ei saa kontrollida.
