Artikkel ise on Eesti ja eestlaste suhtes sügavalt halvustav, Eestit kujutatakse mõttetu väikese riigina, millest sai Nõukogude Liidu kõige läänelikumast osast Euroopa Liidu kõige nõukogulikum liikmesriik. Artikli tooni sobib suurepäraselt iseloomustama lause kaitsepolitsei aastaraamatust, mis kirjeldab Venemaa mõjutustegevust meedias "Põhilisteks propaganda teemadeks on süüdistused natsismi soosimises, venekeelse elanikkonna diskrimineerimine ja läbikukkunud või mõttetu väikeriigi kuvandi loomine."
Olga Andrejeva artikli põhiteemaks pole sugugi Eesti demograafia ning veel vähem on selleks eesti kultuuri säilimine. Tema artikli põhiteemaks on vene koolide üleviimine osaliselt eestikeelsele õppele ja venelaste integratsioon Eesti ühiskonda. Mõlema suhtes on ta üsna kriitiline.
Ega vene keskkoolide osaline üleviimine eesti õppekeelele ei peagi inimesele meeldima, aga on raske mõista, miks selle kritiseerimisel tuleb halvustada eesti keelt ja kultuuri. Või kuidas siis tuleks ikkagi tõlgendada seda lõiku, kus Anton Hansen Tammsaare kohta muude asjade seas öeldakse, et ta "vabandust, aga pole siiski Tolstoi".
Milleks küll seda vaja oli? Kas see on konstruktiivne kriitika vene moodi? Muidugi mitte. See on tavaline vene kultuuriimperialism, väikeste rahvaste keele ja kultuuriloomingu alandamine. Kogu Andrejeva artikli kontekstiks on eesti keele ja kultuuri kujutamine mõttetu sureva kultuurina, mille keelt pole mõtet õppida.
Kuna Eesti iseseisvus ning kuuluvus rahvusvahelisse organisatsioonide võrgustikku tagab sellele keelele ajaloo parima kaitse, peab Andrejeva halvustama ka riiki ning selle rahvusvahelist positsiooni. Aga ka selles pole midagi uut, Venemaa vastavasisulise propaganda põhijooned on ammu paigas ja Russkij Reporter pole see väljaanne, mis Kremli direktiive eiraks.
Keskerakondlased on viskunud Toomi kaitsele, öeldes, et Andrejeva sai oma artikli teema ja pealkirja Margus Tsahkna artiklist pealkirjaga "Eesti riik põeb surmatõbe". See võrdlus on eksitav, sest Tsahkna muretses oma artiklis eesti rahva ja keele püsimajäämise pärast, Andrejeva aga muretses, et vene keele staatus Eestis on langemas.
Pärast avalikkuse meelepaha puhkemist süüdistas Toom kõiges ajakirjanikke, kes olevat tema sõnu kontekstist väljaspool tõlgendanud. Toomi kriitika on arusaamatu, sest tema sõnade täpsem konteksti panemine näitab teda veel ebameeldivama vene imperialistina, kui ta varem paistis.
Andrejeva: Kas Eestis on igav?
Toom: Asi on selles, et igav... Kuidagi soine on. Mõistate, meil ei ole ühtseid ideid, mis meid ühendaks ja kuhugi viiks. Mul on viis last, nad kõik kolivad ära ja ma ei vaidle vastu.
Andrejeva: kumb jääb eesti ja vene keele vastasseisus peale?
Toom: Eesti keel ei saa võita. Selle keele kandjaid on üheksasada tuhat. See on välja surev keel - selles on küsimuse olemus.
Järgnes Toomi segane jutt sellest, kuidas Mooses vedas juute 40 aastat kõrbes ringi, kuni viimane neist suri, aga kuidas Eestil pole nii palju aega.
Niisiis, vene koolide ja laiemalt vene kultuuri Eestis käsitleva artikli kontekstis küsiti Toomilt, kumb keel jääb vastasseisus peale, ning tema ennustas eesti keele kaotust. Toomi silmiavav avameelsus näitas selgelt, et kogu võitlus vene keskkoolide õppekeele ümber ei puuduta sugugi gümnasistide hakkamasaamist, vaid võimuvõitlust. Vene riik ei ole nõus vene keele tähtsuse langusega Balti riikides ja on saatnud selle eest võitlema oma käpiknukud nagu Yana Toomi ja Mihhail Kõlvarti.
Selles asi ongi - vene riik ei taha endiselt tunnistada eesti keele ja kultuuri ülemvõimu siinsel maal. Kremli ja selle käpikute unistus on riik, kus esimese võõrkeelena õpitakse vene keelt, telerist vaadatakse vene meelelahutust ja uudiseid hangitakse vene ajakirjandusest. Yana Toom ning kõik tema kaastöötajad ja kaitsjad on aga Kremli kaastöötajad selle eesmärgi saavutamisel.
