Vabaks saime kiiresti, aga sotsiaalse küpsuseni jõudmine võtab aega

21. augustil kakskümmend aastat tagasi ilmus Rahva Hääl, mille esiküljele oli väga suurte tähtedega kirjutatud: „Eesti Vabariik on iseseisev.” Eelmisel hilisõhtul oli meie ülemnõukogu otsustanud ja maailmale teatanud, et riigipööre Moskvas „on teinud võimatuks Eesti Vabariigi riikliku iseseisvumise taastamise NSV Liiduga kahepoolsete läbirääkimiste teel”. Eesti taotles nüüd, et temaga taastataks diplomaatilised suhted. Kahe päeva pärast tegi seda Island, nelja päeva pärast Venemaa.

Mida te ei osanud taasiseseisvunud Eestist oodata või tahta, panete senini imeks? Toonased tegijad vastasid nüüd eksprompt, pikemalt mõtlemata.

EV ülemnõukogu esimees, hilisem president Arnold Rüütel: „Meist sai nii kiiresti Euroopa Liidu ja NATO liikmesriik, seda kiirust ei osanud ma ette näha. Samal ajal toimus ühiskonna polariseerumine üpris tõsisel kujul. Vaat seda olukorda ma ka päris ette ei näinud. Osa ühiskonnast ei ole nii kiiresti edenenud kui teine, ei ole suutnud end edukalt realiseerida. Aga usun, et küllalt palju on ka selleks tehtud, et mahajäämus ei süveneks.”

Kogumikus „Kaks otsustavat päeva Toompeal” (1996) on Arnold Rüütel 20 aasta taguseid sündmusi meenutanud kui ootamatust, öelnud, et augustiputš oli „mingis mõttes deus ex machina taoline fakt Eesti iseseisvuse taastamise protsessis”. Nüüd lisab ta, et paar-kolm aastat enne seda ei osatud seda maailmas ennustada ja ega Eestiski elanikkonna enamus siis uskunud, et iseseisvus on võimalik. „Mina lootsin kogu aeg selle peale ja püüdsin kõik teha selleks, et Eesti säilitaks oma identiteedi, oleks majanduslikult suhteliselt stabiilne, oluliselt tugevam teistest liiduvabariikidest. Nii jäime ka neis tingimustes rahvana püsima, säilitasime keele, kultuuri.”

Eesti Komitee liige, hilisem uue põhiseaduse koostaja Jüri Adams ütles, et teda on elus üldse olnud raske üllatada. „Aga seekord mõned asjad siiski olid. „Vene rahvas ei kaitsnud oma suurt impeeriumi väga jõuliselt, oli suhteliselt kergesti nõus vallutatud maade, sealhulgas Baltikumi iseseisvumisega. Mina olin olnud arvamusel, et meie vabadusvõitlus saab olema rängem, traagilisem. Meeldivalt üllatasid mind veel eesti kommunistid, kes kohe, kui võimalus avanes, rakendasid kõik oma võimed Moskvast lahkulöömisele. Enamikus lõunapoolsetes liiduvabariikides kehtestasid sealsed kommunistid ju oma postkommunistlikud diktatuurid. Ja üks kõige positiivsem üllatus, senini seletamatu meie vabanemisprotsessis, oli see, et putšipäevil jooksid EV ülemnõukogu ja Eesti Komitee jõujooned niimoodi kokku, et sündis põhiseadus, mis 20 aasta jooksul ei ole tekitanud ühtegi probleemi, ning pole põhjust arvata, et ta veel palju aastakümneid meid küllalt hästi ei teeniks.”

Meie ainuke admiral Tarmo Kõuts oli putšipäevil veel merekooli ülem: „Minu eripära toonases elus seisnes selles, et merd sõites olin oma nooruse, paar aastakümmet veetnud sama hästi kui välismaal ja näinud seda meeletut vahet mis Lääne ja Eesti vahel oli. 1990-ndate alguses tundus see mulle absoluutselt ületamatu. Nii oli meie hüpe muljetavaldav ja kiire ka näiteks piirivalves, mida ma 1993. aastast juhtisin ja mille eest me juba 1996. aastal Läänelt kiita saime. See kõik on senini uskumatu. Kuigi jah, sotsiaalse küpsuseni ei ole Eesti ühiskond veel jõudnud.”