Vabaduse laul — arusaamatu käsikähmlus, luhtaläinud ootused ja purjus noored

Olin seal üritusel ja tundus, et organiseerijad olid nimetanud asja valesti. See oli lihtsalt tavaline kontsert ja eesti laule kõlas väga vähe.

Justament oli tubli. Huviga ootasime Soome akordionisti esinemist. Ja… püha taevas, see agressiivne vastu akordionit tagumine ja absoluutselt arusaamatu käsikähmlus rikkus kogu peotuju! See number ei sobinud kuidagi Eesti laulupeole.

Ootasime edasi. Saami loitsud. Jah…

Riho Sibul — tubli, ilus esinemine, aga kas ühe inimese soololugu ikka sobib suurel lauluväljakul laulupeol esinemiseks. Tundub uskumatu, et peo organisaatorid seda ei tea.

Armas Eesti rahvas istus ja kuulas ja ootas.

Kella 23 järel saabus kõige liigutavam ja ilusam hetk: hümni kooslaulmine ja paar regivärssi.

Pärast ilutulestikku tekkis pikk paus — rahvas ootas ja hakkas tasapisi laiali valguma. Kui olime jõudnud parkimiskohta oma auto juurde, kuulsime, et lauluväljakul mängis mingi nukker muusika. Rühm kaugelttulijaid ootas oma bussi. Nende seas seisnud vanem eesti mees mängis suupillil Eesti laulude meloodiaid: “Kas tunned maad…” jne. Nii valas ta välja oma luhtaläinud ootused. Rühm inglisleelseid turiste aplodeeris talle.

Vabadus on magusam kui mesi, nii ütleb eesti vanasõna. Vabadus, ma arvan, on ka kohustus ja vastutus oma riigi, oma kultuuri, oma rahva ees.

Nägin päris mitut purjus noort, kes olid mässinud end suure Eesti lipu sisse ja karjusid: “Elagu vaba Eesti!” Eks igaüks saab vabadusest isemoodi aru…