Usaldusest ja rivaliteedist

 (928)
Andrus Norak
Ükspuha mis see ka oleks, väärtustub seesama meiegi jaoks niipea kui teised seda tahavad. Laste puhul on tähele pandud et paljude mänguasjade olemasolu korral tahab teisena ruumi sisenenud laps just seda mänguasja, mille esimene on juba valinud, ehkki see kõigi mänguliste (objektiivsete) määrajate poolest võib teistest asjadest märksa kehvem olla.

Tuleb tõdeda, et sotsiaalsetes suhetes määravad just himu ja rivaliteet suuresti me väärtushinnanguid. Õnneks pole see siiski esmaseks inimkogemuseks. Pigem on selleks Erik Eriksoni sõnul baasturvalisus, mida me oma vanematelt, eriti emalt, elu hakul saame. On kokku loetud, et ema puudutab maimukest vähemasti 150 korda päevas ja sugugi mitte vaid praktilistel eesmärkidel. Ema jookseb kohe kohale kui laps nutma puhkeb. See kõik vahendab lapsele üht sõnumit: “Sind ei hülga see, kellest su elu täiesti sõltub”. Kuningas Taavet laulab: “Sina täitsid mind usaldusega mu ema rinnal.” Olen naljaga pooleks öelnud, et lapse esmase turvatunde annab ema rind ja kohe seejärel tuleb isa kõht.

Sinna, baasturvalisusele, ehitub see, mida võiksime nimetada rivaliteediks. Just edukas sekkalöömine selle ilma himuskeemides on võimaldanud isal ellu jääda, teatud turvalisustasandile välja jõuda ja seal kõhtu kasvatada.

Inimeste maailmas on rivaliteet rangelt reglementeeritud. Mõnede looma- ja linnuliikide puhul lasevad aga vanemad poegadel rahumeeli ise arveid klaarida ja nõrgema üle pesaääre upitada. Meenub ühe üksiklapse väide selle kohta, et rohke kodune armastus ja õdede/vendade puudus ei ole teda võitlejaks vorminud.

Rivaliteet on reeglina millegi omandamisele suunatud, olgu selleks siis materiaalsed väärtused või au ja prestiiž. Dante Aligherile kuuluvad sõnad: “Me õpime himustama teistelt ning korratus himus viib meid pattu, seevastu korrastatud himu on võtmeks meie vabanemisele patu väest. See korrastatus algab kristlikust pöördumisest.”

Himu rivaliteeti võrdleb Gil Bilie musta auguga. Nagu teada, ei pääse isegi valgus neist suurtest mustadest aukudest välja, mis hiljuti avastati. Arvata, et ka inimliku himu aukudest on üliraske välja pääseda, isegi siis kui seda soovitakse.

Perest järgmine rivaliteediring puudutab juba ühiskonnas toimetulemist. Lääne ühiskond on rivaliteedi riiklikus ja kolmandas sektoris suuresti ära reglementeerinud. Majandus, millele kaks eelnimetatut suuresti rajanevad, on vähem reglementeeritud. Lisaks veel sport, selleks et auru välja lasta ja inimestele emotsionaalseid ühisnimetajaid pakkuda.

Idapoolsemates ühiskondades elab aga lisaks seadusandlusele ka tavaõiguslik veritasu, mis kohustab kätte maksma ja seega vägivallatsüklit iga hinna eest käigus hoidma. Veritasuga on see probleem, et lõpuks ei mäleta enam keegi, kes millal ja miks esimesena tappis. Teatakse vaid seda, et nüüd on meie kord kätte maksta. Seda lõputut vägivallaahelat, hoitakse lastes viha kasvatamise abil elus. Neist vanadest võlgadest ei ole pääsu. Ilma armu ja ohvrita see tsükkel ei peatugi. Kui siiani on veritasu valdavalt ida ühiskondade siseselt toiminud, siis nüüd on õnnestunud ka lääne maailm sellesse kiskuda. Välja, nagu öeldud, on sealt raske saada.

Negatiivsele himu ja vägivalla alateadlikule jäljendamisele vastandub positiivne. Vaid üheks rivaliteediks õhutab Uus Testament meid sõnaselgelt: ”Vastastikkuses austamises jõudke üksteisest ette”.

Loen oma kirjatükki ja haigutan. Pikalt ja mõnuga, nii et lõuapärad lahti tulevad. Ütle nüüd ausalt, kas ka sina haigutasid? Võib-olla mitte haigutamisest lugedes, küll aga haigutavad paljud siis, kui nad teisi haigutamas näevad. Väida siis veel, et alateadlik jäljendamine ei tööta.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare