USA-d järgides: kas me sellist eeskuju tahtsimegi?
USA-s
Johnny ja Mark kaklevad pärast tunde.
1957. Pealtvaatajate ees toimunud jõukatsumises jääb võitjaks Mark, poisid suruvad kätt ja vahejuhtum on ammendatud.
2007. Helistatakse politseile, kohale saabunud terrorismivastane üksus arreteerib poisid ja mõlemale mõistetakse vabaduse kaotus.
Jeffrey on tunnis lärmakas, segab kaasõpilasi ja õpetajat.
1957. Jeffrey saadetakse kantseleisse, kus ta saab direktorilt peapesu. Klassiruumi naastes istub poiss vaikselt ega häiri enam teisi.
2007. Jeffreyle antakse rahusteid, mis muudavad ta zombie-sarnaseks. Tal tuvastatakse tähelepanuhäire ja koolile antakse lisaraha puudega lapsega tegelemiseks.
Billy lõhub naabripere auto akna ja saab selle eest isalt rihma.
1957. Billy on edaspidi ettevaatlikum, omandab kasvades korraliku hariduse ja saab edukaks ärimeheks.
2007. Billy isa arreteeritakse lapse väärkohtlemise pärast, poiss antakse kasuperesse ning ajapikku ühineb ta kuritegeliku jõuguga. Psühholoog veenab Billy õde, et too mäletab ka omaenda väärkohtlemist, ning laste isale mõistetakse vanglakaristus.
Johnny kukub joostes ja kriimustab põlve. Õpetajanna Mary leiab nutva poisi ja lohutab teda.
1957. Natukese aja pärast jätkab Johnny mängimist.
2007. Mary saab seksuaalse ahistamise süüdistuse ning peab 36 kuud vanglas veetma. Johnnyle määratakse viieks aastaks psühhoteraapia.
Eestis
1978. Põhikoolidirektorina hoiatan üldkogunemisel õpilasi, et suitsetamine kooli territooriumil toob kaasa juuste mahaajamise. Varsti jäävadki kaks poissi vahele ja mul tuleb oma kabinetis neil pead paljaks pügada. Enesetunne on seda tehes ja kaua hiljemgi küll üsna vastik, kuid osa lapsi saab tugeva motiivi hoida oma tervist. Keegi ei protesti, poisid lõpetavad tublidena kooli.
2008. Kutseõppekeskuse direktor teretab kättpidi õpilast, kes hõõguva koni pihku peitnud. 18-aastane noormees esitab politseile kaebuse kehalise väärkohtlemise asjus. Lastekaitse liit teeb avalduse, taunides direktori vägivalda lapse kallal.
Häirivad, aga ei vastuta
Muidugi tuleb lapsi kaitsta väärkohtlemise eest, kuid tädilik ülehooldamine süvendab neis karistamatuse tunnet, mis on noorte arengule ja kodanikuks kasvamisele kahjulik. Mingite standardnormide kriitikavaba ülevõtmisega tehakse ühiskonnale kahju, mis võib avalduda järgmises.
1. Apaatia kasv, ükskõiksus tuleviku suhtes. Võõrandumine riigist, pettumine demokraatias, tsiviilühiskonna arengu kängumine, sotsiaalse kapitali devalveerumine, manipuleeritavus, napp sidusus, vaen. Kaitsetahte ja -võime langus. Paljud lahkuvad elama välismaale.
2. Kuritegevuse kasv, haridustaseme langus, oskustööliste nappus, võõrtööjõu sissevool.
3. Lapsevanemate/kasvatajate/pedagoogide/sotsiaaltöötajate väsimine ja läbipõlemine mõjutusvahendite üha aheneva arsenaliga üha raskemat tööd tehes. Käegalöömine jne.
Kasvatamist tikuvad reguleerima ametkonnad ja otsustajad, kes ise ei vastuta protsessi häirimise ega kehvade tulemuste eest. Lastekaitse liit ei lähe koolidesse korda pidama ning poliitiliselt korrektsete seaduste autoritest ja täideviijatest pole asja laiutava ülbitsemise ja lameduse talitsemisel.
Kui pedagoogid sunnitakse tunniandja tuima rolli, kasvatamisest tehakse improvisatsioonivaba käsitöö, möödakäijaid harjutatakse mitte sekkuma jne, võib küll öelda, et oleme paduliberalismi juurutamisega oma eeskujudest ette jõudmas.
Minu arvates on ühiskonna jaoks kulla hinnaga iga möödakäija, kes vaevub korrale kutsuma paha peale läinud lapsi. Meile omaste väärtuste kõige tõhusam hoidja on kogukond ja kõiki selle liikmeid tuleb julgustada osalema noore põlvkonna kasvatamises. Ehk on Jukul veel lootust. Mida soovin ka Johnnyle, Pedrole ja Petjale.
Artikli täisteksti loe Õpetajate Lehest.
