Urve Palo: igal aastal aprillis ehk valitsus pole kuue aastaga midagi õppinud
Arvan, et laiemalt on ühiskond küll õppinud. Integratsiooniteema ei ole enam koll, mis justkui käib meid kimbutamas kord-kaks aastas Euroopa Liidu ametnike näol. Paranenud on ka arusaam, et tegu on millegagi, mille edukusest sõltub muuhulgas Eesti inimeste käekäik ja tulevik. Üha enam mõistetakse, et ühiskonna edukas lõimumine on tarvilik meile endile ja siinjuures mängivad võrdset rolli nii eestlaste kui muust rahvusest inimeste pingutused. Teadmine, et lõimumine eeldab kahte poolt on täna kindlasti märksa enam omaks võetud, kui kuus aastat tagasi.
Samas ega me ikka väga pikka sammu edasi pole ka astunud. Rahvusringhäälingu diskussioonisaateid vaadates näeme reeglina muu emakeelega inimesi ümber laua juttu ajamas endiselt vaid juhtudel, kui arutelu all on integratsiooni või Venemaad puudutavad küsimused. Ometi näitavad küsitlustulemused, et muukeelset elanikkonda panevad muretsema samad teemad, mis eestlasi. Integratsioon on alles kümnendal kohal teemade järel, mis on seotud inimeste igapäevase hakkamasaamise, turvalisuse ja lastega. Küll aga astub kommertsreklaamides üles arvukalt muu emakeelega inimesi, mis annab aimu, et Eesti rahvastikust üks kolmandik räägib muud emakeelt kui eesti keel. Nii veel 5-6 aastat tagasi polnud.
Valitsus paraku pole suutnud midagi õppida. Vastupidi. Loodeti, et koos vastava ministri ametikoha kaotamisega kaob ka probleem. Kui see vaid nii lihtne oleks. Mulle meenutab selline lähenemine üht teist riiki ja ühiskonda. Iseenesest poleks sellest ju midagi, kui ümber valitsuslaua on üks minister vähem.
Küsimus on, kuidas sel juhul lahendatakse antud valdkonnaga seotud probleemid ja väljakutsed. Kes tegeleb ja kes vastutab? Integratsiooniga seotud teemade kultuuriministri pädevusse andmine lükkas meid ajas tagasi sajandivahetusse. Ka siis arvati, et integratsiooni põhirõhk lasub vaid teiste rahvuste kultuurielu - tantsuringide ja laulukooride – toetamisel.
Ometi õppisime pronksiööst, et nii see ei ole. Millal viimati kuulsime või lugesime kultuuriministri lõimumisteemalist arvamust? Kuidagi ei meenu. Minister väldib seda valdkonda kui tuld. Meenuvad üksnes „uhked“ reformierakondlastest tehtud filmid, mida tellis ja rahastas Integratsiooni Sihtasutus.
Viimase ülesanne on viia ellu valitsuse poliitikat. Millist poliitikat meie valitsus siis viljeleb? Hiljuti töötati järgmiseks viieks aastaks välja uus lõimumisprogramm, kus justkui on uus suund välja mõeldud. Tähtis ei olevat mitte niivõrd eesti keele oskus, vaid ühise riigiidentiteedi olemasolu. Nõus, aga kullakesed, sama suund oli juba eelmise viisaastaku programmis. Ei midagi uut päikese all.
Küll teeb mind murelikuks valitsuse sõnade ja tegude vastukäivus. Juhul, kui keeleoskus ei ole primaarne, siis miks sunnitakse eranditult kõiki meie venekeelsete koolide lapsi ja seda vaatamata neist paljude puudulikule eesti keele oskusele, õppima gümnaasiumis õppeaineid 60 protsendis ulatuses eesti keeles? Kuidas aitab taoline riigipoolne ebamõistlik käitumine kaasa tugeva riigiidentiteedi juurdumisele laste ja nende vanemate seas?
Põhikoolides keeleõppe osas tegemata jäetut üritab riik kompenseerida gümnaasiumiosas. B1 tase, mida nõutakse täna põhikoolides, ei ole gümnaasiumis õppimiseks piisav ja isegi selleni küündib vaid pool kõigist põhikooli lõpetajatest.
Seega tuleks rõhk panna hoopis varasemale keeleoskuse omandamisele, sest gümnaasiumi ülesandeks on anda noortele aineteadmisi nende edasisteks õpinguteks. Olen arvamusel, et Eesti riigis elades, õppides ja töötades on eesti keele väga hea oskus hädavajalik, kuid on ebainimlik nõuda selles õppimist alles gümnaasiumist alates. See on vale algus. Keele õppimisega peab pihta hakkama lasteaiast ja jätkama alg- ning põhikoolis. Miks ei taheta sellest aru saada? Või on kahe kogukonna lahus hoidmine olnud kõik need aastad riigi teadlik poliitika?
Miks oleme omas riigis, kus vabas Eestis on üles kasvanud ja hariduse saanud terve põlvkond noori inimesi, silmitsi probleemiga, et õpilaste eesti keele oskus on gümnaasiumisse jõudes puudulik? Selles ei ole lapsed süüdi. Süüdi on meie haridussüsteem, mida nüüd üritatakse ebainimlikul meetodil parandada. Selle vildaka lähenemise tagajärgi näeme alles tulevikus. Rahulolematus igatahes on kasvanud: muukeelsete noorte Eestist väljaränne suureneb ja üha valjuhäälsemaks on muutunud nende vanemad. Valitsuse osavõtmatusest ja kurtidest kõrvadest võib välja lugeda hoiakut: „Vait olla ja edasi teenida.“ Probleemide pikaajaline eiramine ja jaanalinnu mängimine võib kahjuks taaskord viia kurbade tagajärgedeni.
Ah jaa, veel õppimisest. Pronksiöö ajal valdas peaministri pressitöö eest vastutavaid inimesi paanika, kuna meeskonnas puudusid töötajad, kes valdaksid vene keelt ja suhtleksid vabalt venekeelse meediaga. Mis te arvate, kas kuus aastat hiljem on olukord muutunud? Tutvusin valitsuse kodulehekülje vahendusel kommunikatsioonibüroo üheksa töötajaga ega leidnud ühtegi muu rahvuse esindajat.
Riigis, mille elanikkonnast moodustavad teiste rahvuste esindajad tervelt kolmandiku, ei ole isegi valitsuse pressiosakonda värvatud muu emakeelega inimest. Mis me siis veel ministeeriumide töötajatest räägime. Kuidas kasvatada sel moel ühist riigiidentiteeti? Jah, paber kannatab kõike.
