Järelikult tuleb midagi ette võtta, et Eesti rahvaarv ei kahaneks alla kriitilise piiri. Me ei saa lootma jääda ainult immigratsiooni peale ja väikese rahvana ei ole meil õigust kasutamata jätta ühtki arukat abinõu, mis teenib meie rahva arvulise kasvatamise sihti.

Justiitsminister on algatanud koalitsioonileppest tulenevalt arutelu valimisea langetamise kohta 16. eluaastani. Ühe võimaliku meetmena on see kindlasti arutamist väärt, kuid koalitsiooniläbirääkimistel lähtus IRL avaramast lähtekohast. Ühiskonnas on vaja algul debatti ning hiljem üksmeelt selles, kas ja kuidas on valimistel otstarbekas arvestada laste ja noortega. Vaid valimiseal langetamisest ei piisa.
Laste ja noorte väärtustamiseks tuleb valimistel anda lapsevanemale lisahääl, sest just vanemad näevad kõige selgemalt, mida on järelkasvu üleskasvatamiseks tarvis. See idee ei ole uus. Eestis on selle varem välja pakkunud liikumine Noor Eesti (www.nooreesti.ee).

Tegu pole ka Maarjamaal omaette nikerdades jalgratta leiutamisega. Saksamaal on sarnastel kaalutlustel algatatud põhiseaduse muutmine. Viimati tegid 46 Liidupäeva saadikut sellise ettepaneku 2009. aastal.

Lapsevanematele lisahääle andmisel on mitu sisulist põhjust. Esiteks, kasvõi põgus pilk rahvastikupüramiidile näitab, et meie elanikkond vananeb ka edaspidi. Kui sündimuses trend lähiajal ei muutu, suureneb eakate osatähtsus Eestis 2050. aastaks 26 protsendini. Võrdluseks: 1990. aastal oli see suhtarv poole väiksem.

Poliitikas tähendab see, et lapsevanemate kui valijaskonna mõjujõud kahaneb. Rahva kestmise seisukohalt oleks siiski oluline, et esindusdemokraatias see jõud vähemalt säiliks või ideaalis suureneks. See aitaks ära hoida trendi, kus valimijatele meeldimise nimel kaldub pendel päevapoliitilisse populismi ning põhiteemad jäävad unarusse. Meil puudub igasugune õigus nõrgendada lapsevanemate võimalust riigile ja kohalikele omavalitsustele meelde tuletada, mida meie lapsed vajavad.
Kriitikud võivad öelda, et nii väites vastandatakse erinevate põlvkondade huvisid. Vastupidi. Tulevased töökäed on need, kes tagavad riigi suutlikkuse täita eakate ees võetud sotsiaalseid kohustusi. Kõige lihtsamalt: vähem töötegijad tähendab kehvemat arstiabi ja õblukesemat pensioni.

Teine oluline põhjus lisahääle andmise kasuks on see, et põhiseaduse vaimu järgides tuleb tagada kõigile kodanikele ühetaoline hääle kaal, ükskõik, mis vanus passist vastu vaatab.
Meie põhiseaduse paragrahv 12 järgi on kõik on seaduse ees võrdsed. Hiljem seab aga seesama põhiseadus paragrahv 57 kitsenduse, et hääleõiguslik on 18 aastat vanaks saanud kodanik. Selline piirang ei tähenda aga olemuslikult tingimata seda, et kui inimene ise hääletada ei saa, siis ei luba põhiseaduse vaim seda teha ka tema vanemal. Vastupidi, kuna kõik on seaduse ees võrdsed.

Järelikult oleks otstarbekas paragrahv 57 sõnastust täpsustada näiteks nii: Kõik Eesti kodanikud on hääleõiguslikud. Alla 18 (või 16, kui ühiskonnas leitakse selles küsimuses lai toetus) aastased Eesti kodanikud teostavad oma hääleõigust vanema kaudu seaduses sätestatud korras.

Selle loogika järgi on kõigil kodanikel valimisõigus, kuid alaealiste puhul on selge, et seda õigust realiseerib lapse huvides tema vanem. Aluse annab selleks põhiseaduse paragrahv 27, mille järgi vanematel on õigus ja kohustus kasvatada oma lapsi ja hoolitseda nende eest.

Nagu Andrus Kivirähk selle idee kohta osundas 2009 aastal: „Arusaadavalt hääletavad laste eest nende emad-isad. Ja see on ju absoluutselt loomulik. Vanemad võtavad pidevalt oma laste eest otsuseid vastu, see ongi nende vanemlik kohus.“
Õigusteaduslikult on kritiseeritud, et nimetatud ettepanek läheb vastuollu valimiste ühetaolisuse põhimõttega. See vastuolu on näiline, sest lapsevanem on oma lapse täisealine esindaja.
Teine võimalik murekoht seoses sellise muudatusega on seotud lastega ja lastetute täiskasvanute eristamisega. Mulle meeldivad selle teema kommentaaridest kõige rohkem Aasta Ema 2009 Maie Niidu sõnad: “Käesoleva ajani on just lapsevanemail olnud kesisem kaasarääkimise võimalus – kolme lapse isal on ju ikka üksainus hääl, täpselt samuti nagu ka lastetul mehel.“
Oluline on ka see, et kuigi lastega peredele on see idee rohkem meeltmööda, toetavad seda ka lastetud pered. 2010. aastal tegi EMOR selleteemalise uuringu ja lapsevanematele lisahääle andmist toetas üle poole vähemalt kahe lapsega peredest, kuid ka ligi kolmandik lastetutest.

Loomulikult ei saa sellist põhimõttelist täiendust teha tühjale kohale. Sotsioloog Andrus Saar on rõhutanud, et oluliseks eelduseks sellele algatusele on nn vanemapension.
Lähinädalail jõuabki parlamendi menetlusse eelnõu, mille kohaselt mitu last üleskasvatanud pensionärid saaksid suuremat pensioni, kui üksikult elavad inimesed. Selle seaduse järgi hakataks 2013. aastast maksma ühele lapsevanematest sellest ajast sündivate laste eest kogumispensioni makseid. 2015. aastast nähakse ette aastakoefitsendi lisamine praegustele pensionäridele.

Seaduse sisuline loogika on lihtne: igal tööealisel põlvkonnal on paralleelselt kaks kohustust. Üks nendest on hoolitsemine vanema ja teine hoolitsemine noorema põlvkonna eest.
Vanemale põlvkonnale ollakse toeks eelkõige sel viisil, et panustatatakse maksulaekumiste kaudu solidaarsesse pensionisüsteemi. Noorema põlvkonna eest hoolitsemine on iseenesestmõistetav: me kasvatame oma lapsi.
Tulevikku vaadates näeme, et põhiseaduses lastele hääle andmine ning selle kasutamise delegeerimine vanemale toob juurde ca 250 000 valijahäält. See on veerand kuni kolmandik praegusest valijaskonnast.

Tulemus on selge: lastega perede problemaatika muutub valimistel ning poliitikute igapäevaste otsuste langetamisel märgatavalt olulisemaks. See eeldab kahtlemata ka kodanikuhariduse alast teavitustööd, sest vanema kohus on valimiskasti juures last esindades langetada valikuid just lapse tulevikku silmas pidades. Laste tulevikust kasvab aga välja kogu Eesti riigi ja rahva tulevik. Just selle nõude põhiseadus meile asetabki.