Minu meelest on küll. Esiteks, oli positiivne, et ametisse astunud valitsus suutis tõsises olukorras käituda otsustavalt. Ei antud signaali peataolekust, vaid selge sõnum, et seaduserikkumisi ei tolereerita ja korrarikkujad saavad karistuse. See peab olema kriitilistes julgeolekusituatsioonides juhis ka tulevastele valitsustele. Nõnda said tänavavägivallatsejaid kohtus karistuse.

Teiseks, hilisem kohtupidamine pronksiöö kesksete aktivistide vastu ja nende õigeksmõistmine näitas, et meie karistusseadustikus olid toona lüngad. Riigikogu võttis pärast seda kohtupidamist vastu riigivastaseid kuritegusid puudutava karistusseadustiku muudatuste paketi. Selle seaduse aluseks oli nii Soome kui Saksamaa külma sõja aegne kogemus erinevatest provokatiivsetest olukordadest.

Kolmas küsimus puudutab ühiskonna käitumist kriisiolukorras. See näitas meie rahva elutervet hoiakut ja kaitsetahet kriisis. Loetud päevadega liitusid abipolitseiga tuhanded erinevatest rahvustest mehed ja naised. Inimeste üldine õiguskuulekus kasvas ning hoiduti erinevate provokatsioonidega kaasa minemast.

Neljandaks, kuidas taolisi pronksiöö taolisi provokatsioone ennetada ja pingeid rahumeelselt maandada? Siin ei saa ma nõus olla Jaak Allikuga, kelle hinnangul pronksiööst… „võitsid kindlasti kummagi riigi eriteenistused, mis pingete alalhoidmisest ju elavadki.“ Vastupidi, KAPO ülesanne põhiseaduslikku korda kaitsta hõlmab ka taoliste aktsioonide ennetamist. Ning nende toimumine pole mingi tulemuslikkuse mõõdupuu. Taolises olukorras on minu jaoks FSB ja KAPO tulemuslikkus ikka pöördvõrdelised.

Taoliste provokatsioonide ennetamise osa on ühiskonnale võimalike julgeolekuohtude varasem teadvustamine.

Palju tsiteeritud KAPO aastaraamat näitab meile katseid uue rahvustevahelise konflikti ehitamisest gümnaasiumihariduse osalisele eestikeelsele õppele üleviimise kaudu. Seda sedastab ka Allik (tõsi küll, täpselt tagurpidise vaatenurgaga): „Et pronksiööga ülesköetud pinged ei langeks, tuli appi "haridusreform", mille sundusel tehakse vene koolist silmakirjalikkuse tempel, kus poolkeelsed õpetajad hakkavad poolkeelsetele õpilastele füüsika ja ajaloo asemel vägisi eesti keelt õpetama. See on muidugi üsna otsene vahend vene noortest eesti keele ja riigi vaenlaste kasvatamiseks.“

Talle sekundeerib tänases Eesti Päevalehes Vladimir Lebedev: „Keelekiusamine jätkub. Viimasel ajal on Eestis räägitud juba ka vene põhikooli ja isegi vene lasteaedade eesti keelele üleminekust. Sellega seoses tuleb meelde Eesti loomeliitude 1988. aasta ühispleenum, kus eesti eksperdid kinnitasid, et varane kakskeelsus viib laste debiilsuseni. Selle vastu ei vaielnud keegi.“

Taolised väited kõlasid peaaegu samas sõnastuses mõned aastad tagasi Lätis, kus õnnestus kooliteemal ka meeleavaldusi korraldada. Eestis pole selline tegevus õnneks laiemat pinnast leidnud.

Mida teha, et koolide õppekeele teema ei paisuks ulatuslikuks konfliktiks? Selleks peame adekvaatselt inimesi erinevates keeltes teavitama. Ning hoiduma inimeste hirmutamistest või absurdsetest üldistustest, nagu eelnevad osundused näitasid. Mul pole illusioone, et sellest püütakse ehitada poliitilist teemat järgmisteks kohalikeks valimisteks, et oleks vajalik konflikt ja emotsionaalne vastasseis. Selle teema kõrgendatud politiseerimine pole ei ühiskonna ega nende noorte inimeste huvides, kelle hariduslikke ja tööalaseid võimalusi keeleoskus vahetult mõjutab.

Õppetund pronksiööst peab aga olema, et ühiskond ei lase endaga taolise konflikti ruumis manipuleerida.
Ning viiendaks, vajalik õppetund oli see, et meie partnerriigid toetavad meid kriisisituatsioonis. See tähendab omakorda meie jaoks valmisolekut strateegilistele liitlaste julgeolekusse panustada ja neile oma toetust väljendada.

Kuuendaks, ennekõike peame panustama aga enda rahvuslikku julgeolekusse, nii riigikaitse kui siseturvalisuse vallas. Siin ei ole ma jällegi nõus Allikuga, et peaksime taganema riigikaitse kulude 2 % põhimõttest. Just selline käsitlus näitaks, et me pole pronksiööst laiemas plaanis olnud suutelised midagi õppima.