Ometi, alles see oli, kui reformikommunistid Siim Kallas, Edgar Savisaar, Mikk Titma ja Tiit Made käisid EKP Tartu rajoonikomitee häälekandjas, ajalehes Edasi välja EKP keskkomitee seltsimehi, eriti aga Moskvas Kremli bürokraate ehmatanud ja Eesti avalikkust üllatanud ENSV täieliku isemajandamise innovatiivse projekti. Selle majanduslikuks aluseks pidi saama vennasvabariik Eestis loodav nõukogude erimajandustsoon, kus ringleks konverteeritav rubla koru ja kõik administratiivsed majandusametkonnad oleksid ENSV ministrite nõukogu otsealluvuses.
Umbes samal ajal kritiseeris seda vasakradikaalidele niigi ennekuulmatut kava veel “paremalt” Rein Otsason ENSV plaanikomiteest, kes tõestas EKP keskkomitee häälekandja Rahva Hääl veergudel veenvalt, et ilma Eesti oma raha kroonita ei tule sellest fantaasiast midagi välja, sel puudub igasugune majanduslik alus.
IME projektist kasvas üsna loomulikult peagi välja täieliku majandusliku iseseisvuse eesmärk ja kohe ka täieliku riikliku iseseisvuse eesmärk. Viimast olid elus hoidnud kogu okupatsiooni aja vabadusvõitlejad-dissidendid. Uus nomenklatuur võttis selle neilt lihtsalt üle. Mida ei maksa neile pahaks panna.
Ülijulgete mõtete maailma kuulusid seejärel esiti arglikult, ent taasiseseisvumise järel sujuvalt reaalseteks eesmärkideks saanud väljendatud unistused ühineda Euroopa Liidu ja NATO-ga.
Suured sihid on saavutatud
Täna näeme, et need eesmärgid, ka lähitulevikus arvatavasti toimuv Euroopa Liidu ühisraha euro kasutuselevõtt, on Eesti riigi 90. aastapäeva eel täidetud või täitumas. Riigi võimukeskustes — Toompeal ja Estonia puiesteel Eesti Pangas — näib sel põhjusel valitsevat pealiskaudne enesega rahulolu. Paistab, et polegi enam kuhugi püüelda.
Kunagi rahareformi läbiviimiseks Eesti Panka koondatud ja materiaalsete võimaluste avardumise järel väga hästi tasustatud ning suurepäraste töötingimustega kindlustatud 300 kõrgelt haritud eksperti tegelevad praegu paraku vist üksnes “krooni tagamisega”. See on muidugi ainult oletus. Mida nad tegelikult teevad, on rangelt hoitud pangasaladus.
Ent oleme ausad, Eesti rahareformi edu võtmeks olnud valuutakomitee süsteemis “tagab krooni” 24 tundi ööpäevas tegelikult hoopis väikesearvuline grupp inimesi New Yorgi investeerimispangas Morgan Guaranty (vähemalt viimase ajani) keskpangaga sõlmitud varahalduslepingu alusel. Ja väga hea, et tagab. Nii on meie krooni kurss püsinud poliitilistest tormidest ja valuutaspekulatsioonidest puutumatuna kogu iseseisvusaja.
Mis siis meie valuutakomiteed karjatavatest njuujorklastest Estonia puiestee kolmesajasele palgaarmeele üle jääb? Kunagi kaasaegse panganduse, majanduse ja maksebilansi analüüsi eesrindlikud meetodid ja praktika juurutanud Eesti Pangalt on need ülesanded ammu üle võtnud suured rahvusvahelised kommertspangad, mille analüütikute hinnangute kompetentsuses ja objektiivsuses keegi ei kahtle. Ja mida üldse veel tagada, rublad müüsid Teimann ja Kallas tšetšeenidele, krooni asendab siin peagi euro — see on keskpanga kõrgepalgalise kollektiivi ja ka nende ülal pidada olevate perede jaoks eksistentsiaalne küsimus.
Aastate eest Eesti Panga asutamisse raskesti mõõdetava panuse andnud head teoreetikud ja osavad praktikud Heldur Meerits ja Rain Lõhmus mõtlesid välja ja panid oma vabast ajast ja bürokratiseeruva keskpanga põhitööst üle jäänud energiaga käima tänaseks regiooni suurima kommertspanga ja finantskontsernide liidri Hansapanga. Sedagi võiks mööndustega pidada Eesti ühe kunagise eesmärgi — tugeva panganduse — loomisesse tehtud reaalseks panuseks.
Ülim eesmärk — materiaalne rikastumine?
Niisiis, kõik on justkui juba tehtud. Mida siis meil täna veel vaja on? Peaminister Andrus Ansip oma 23. veebruaril 2006 Tartus Vanemuise kontserdimajas peetud iseseisvuspäeva kõnes ühe niisuguse eesmärgi seadis. Lühidalt kokku võttes lubas ta meid viia viie jõukama Euroopa riigi hulka.
Rahvasuus ja meedias on selle ülesande täitumise tähtajaks kinnistunud 15 aastat. Olen juba kuulnud seltskondades aruteldavat, kas tänavu on jõukuse ja seeläbi justnagu saabuva täieliku õnneni oodata jäänud veel 14 ja pool, 14 või veel vähem aastat. Kell tiksub. Rahvas on hakanud üha agaramalt kalendrist kuid ja päevi lugema nagu lapsed jõuluvana ootel.
Lugesin tollase väidetavalt kolmele järgnevale kapitalismi ehitamise viisaastakule rajajooned sõnastanud kõne uuesti läbi. Oma üllatuseks ei leidnud sealt kusagilt poliitikule saatuslikuks saada võivat lubaduse täitmise täpset tähtaega. Ansip ütles sõna-sõnalt järgmist: “Selleks (jõukaks saamiseks — U.K.) võib kuluda 10, 20 või 30 aastat, kuid Eesti saab Euroopa mõõdupuude järgi jõukaks maaks ja eestlased jõukaks rahvaks.” Ansip ei esita kontrollitavat tähtaega, ka mitte edetabelis näpuga järje ajamist võimaldavat “jõuka esiviisiku” definitsiooni. Peaminister rääkis eestlastele saabuvast jõukusest “üleüldse”.
Nii et kas Eesti tänane peamine suur eesmärk ongi üksnes materiaalne rikastumine?
Tõele au andes kõneles Ansip tookord natuke ka haridusest, demograafiast, teadmistepõhisest majandusest ja muust. Aga millegipärast ei ole see avalikkusele hästi meelde jäänud, ka ei ole poliitikud ise neid suundi eriti edasi arendanud, lahti rääkinud ja aktsenteerinud.
Poliitikud armastavad palju rääkida valimiste eel ja ajal. Aga millest rääkisid erakonnad viimase valimiskampaania ajal? Milliseid uudseid eesmärke seadsid ja kuidas neid saavutada lubasid? Meenub, et kunagi tõsises identiteedikriisis vaevelnud Ühendriikide vastvalitud nooruslik ja energiline president John F. Kennedy noomis oma valijaid neile roosamanna lubamise asemel ja soovitas igal ameeriklasel hoopis iseendalt küsida, mida on nad teinud oma riigi heaks, mitte mida on riik teinud nende heaks.
Kennedyl õnnestus ameeriklastes tekitada entusiasmi- ja patriootilisuspuhang ning selle toel viia ellu radikaalsed poliitilised reformid. Kas Eestis on mõni poliitik või erakond pärast taasiseseisvumise ja rahareformi vaimustuse üldrahvalikku puhangu rahunemist püstitanud ühiskonnas suuri ja mastaapsemaid eesmärke? Niisuguseid ei meenu isegi viimasest riigikogu valimiste perioodist.
Eesti Nokia on põlevkivi ja puhas õhk
Ei mäletagi Eesti uuemas ajaloos erakondade teist nii avalikku ja häbitut häälte ostmist kui viimastel valimistel. Valijatele ei lubatud inimväärsemat elu, lastele paremat haridust, arstiabi, nõrgematele tuge, vanuritele kindlustatud vanaduspõlve. Valijatele pakuti lihtsalt raha. Palju raha. Unustati aga öelda, kust see raha tuleb. “Säh, ostke endale parem elu!” Erakonnad püüdsid üksteist summadega üle trumbata nagu oksjonil. Oksjon see oligi. Haamri alla läksid valijate hääled. Need sai see, kes rohkem pakkus.
Isamaaliidu vaikne piuksatus „Õnn ei peitu rahas” jäi raha hääle ja kohupiimasaju varju. Pealegi tõlgendasid valijad seda pigem IRL-i nõrkusena: neil ei olegi raha, mida rahvale pakkuda. Isegi kohupiima ei ole. Raamatupidamislikult olid parteide valimislubadused absurdsed. Lubati vähendada makse (ehk eelarve sissetulekuid) ja samal ajal suurendada oluliselt palku (eelarve väljaminekuid). Ometi oli see tõepoolest eriskummaline oksjon, sest valijate hääli osteti nende endi raha eest — võistlevate erakondade pakutavad palgad ja hüved pidanuks ju pärinema riigieelarvest, kus ainult maksumaksjate (e valijate) raha ongi!
Eesti lähiaja suurim väljakutse on meie energeetika ehk praeguse põlevkivienergeetika tulevik. Sellest tulenevalt majanduse rahvusvaheline konkurentsivõime, kodanike elatustase (elektri-, kütuse ja soojusenergia ning selle kaudu kõigi kommunaalteenuste hinnad!) kuni ellujäämiseni elamisväärses keskkonnas välja. Kõva häälega ei räägita, et põlevkivielektrile alternatiivide otsimise asemel müüme valminud Estlinki kaabli kaudu sedasama elektrit ka järjest enam välja: CO, aherained ja kaevandustest välja pumbatud reovesi meile, “puhas “ elekter Põhjamaadesse. See on juba amoraalne äri Ida-Virumaa looduse ja sealsete inimeste tervise arvel.
Tänases üleurbaniseerunud Euroopas on Eesti Nokia meie (seni veel) puhas õhk, puhas vesi, veel müügiks varastamata metsad ja puutumata loodus. Selle najal tõusid parlamendiparteiks esmakordselt rohelised. Ometi peab laiem avalikkus rohelisi võrreldes “rahaasjus kompetentsete” Keskerakonna ja reformaritega seni pigem ebapraktilisteks veidrikeks, kes parimal juhul aheldavad ennast kusagil mõne jämeda tammepuu külge või pilluvad kive karusnahakaupmeeste vitriinidesse. Sõnaga, alalhoidliku meelega ja konformistlik eestlane peab neid rohkem rahurikkujateks-huligaanideks.
Ma ei leiuta siin jalgratast või vaese Eesti populaarseimat liikumisvahendit — võimsa bensiinimootoriga linnamaasturit, kui väljendan ootust, et paremliberaalide propageeritava majanduslikult mõistliku maksupoliitika kõrval oleks pahempoolsemate vaadetega valitsusparteide portfellis ka ulatuslikud mitmekülgsed sotsiaalprogrammid: kuidas reformida arstiabi, ühistransporti, haridust ja kaitsta keskkonda, milles kõik elame.
Just “programme”, sest progress nendes valdkondades nõuab kogu ühiskonna tähelepanu, jõupingutust ja järelevalvet. Ilma igasuguse irooniata: meie kodanikest moodustavad valdava enamuse sünnilt nõukogude eestlased , kellele on loomuomane ja harjumuslik igasugune löök- ja hoogtöö. Juba sõna “programm” mobiliseeriks.
