Vaimsest vaesusest räägime me tunduvalt vähem. See ei olegi defineeritav. Veelgi enam, vaimult vaene ju ei tea oma vaesusest midagi. Seejuures on iga vihjegi sellele solvav. Ja nõnda on ka tervete ühiskondadega. Ka neile ei tohi näpuga näidata. Ka nemad solvuvad.

Kui me räägime rikastest ühiskondadest, kõneleme me heaoluühiskondadest, kus on kõrge elatustase ja kus inimeste kasutuses on võrreldes Kolmanda Maailmaga pea piiramatud ressursid. Kolmas Maailm on aga teadagi vaene. Ent samas on ju kõik asjad suhtelised. Kas vaesus ongi alati vaesus ja kas rikkus on alati rikkus? Kas äkitselt ei vaata nemad meid kui veidrikke? Või siis kaastundega, et me oleme millestki olulisest ilma jäänud?

Sotsioloog John J. Macionise poolt Indias Chennais läbi viidud uurimus osutab, et indialased tajuvad vaesust võrreldes läänemaailmaga hoopis teisiti, ja seda vaatamata vaesuse kõige ekstreemsematele vormidele. India üllatab Läänest tulijat oma kloaakide haisu, prügi ja slummidega. Indias elab umbes üks kolmandik maailma nälgivatest inimestest, India sisemajanduse kogutoodang ühe inimese kohta aastas on üks väiksemaid — 2000. aastal oli see vaid 450 dollarit. Samas osutab Macionis, et tänavanurkadel pole näha mõttetult logelevaid noori ega narkodiilereid, ka pole vaja karta, et keegi su elu kallale kipub.

Macionise sõnul tähendab vaesus Ameerika Ühendriikides ja enamikus Euroopas viha ja isolatsiooni, samas kui Indias tervitavad inimesed vastutulijat lahke naeratusega ka kõige vaesemates külades. Põhjuseks toob ta India aastatuhandetepikkused traditsioonid, tugevad peresidemed, kuid ka religiooni ja selles sisalduva karmaõpetuse, mis paneb inimesed saatusega leppima ja elama õnnelikult just seda elu, mis neil parasjagu on. Sest oma halba karmat kannatades on järgmine elu kindlasti parem. Macionis viitab ka ema Teresale, kes veetis suure osa oma elust Indias. Viimane leidis, et kui Ameerika vaesus on kuri vaesus, siis India vaesus, mis on küll oluliselt suurem, on õnnelik vaesus (J. J. Macionis, Sociology, 2004, 234.).

Vaatamata oma vaesusele meelitab India end külastama miljoneid heaoluühiskondade inimesi. Suur osa neist istub lennujaamas konditsioneeritud õhuga bussi, sõidab mõnda ookeaniäärsesse kuurorti ega välju peaaegu kordagi aiaga ümbritsetud territooriumilt, kus kasvavad palmid ja roheline muru ning basseinides sillerdab eresinine vesi. Majanduskeeles on nad sisendid turismimajanduse veskis.

Ja siis on teised, kes ei taha olla vaid ettevõtluse sisendid ja uitavad sihitult. Kes jäävad Indiasse võib-olla aastateks. Veider küll, aga osale inimestest pakub materiaalse heaolu asemel suuremat naudingut midagi, mis ei ole materiaalne ja mis käib kaasas pigem vaesusega. See ilmutab end enamasti siis, kui inimesel on raske. Kui teda vaevab kriis ja ainuke võimalus raskustest ülesaamiseks on leida midagi, mis muserdatud vaimu toetab. Midagi vaimset, hingeülendavat. Ja miskipärast minnakse seda otsima Indiast, trotsides üleüldist räpasust, haisu, nakkusohtu ja leeprahaigeid kerjuseid.

Need, kes ära ei ehmu, ehk näevadki ühel päeval midagi. Näevad hoopis teistsugust Indiat. Inimeste sisemist rõõmu, hoolivust ja midagi veel. Võib-olla jumala kohalolu. Iga hindu alustab oma päeva sellega, et süütab viirukipirru oma jumalale või mõnele pühakule ja loeb oma palved, mida on enne teda loetud juba tuhandeid aastaid.

Iga hindu näeb iga päev oma teel kümneid templeid ja aašrameid, kus käib vilgas tegevus, ja sama palju oranžides rüüdes pühamehi ja joogisid. Iga hindu toas on väike altar. Iga hindu hoovis on väike altar. Kui need tuba ja hoov peaksid hindul olemas olema. Ja altarid on teeristidel ja mägitee käänakuil. Ja ikka on keegi sinna viirukit pannud. Indias on vaatamata ligi ühele miljardile elanikule väga vähe kuritegevust, peaaegu puudub narkomaania, ja kui see üldse seal on, siis levib see valgete hulgas. Purjus indialast on aga vist üleüldse raske kohata…

Nõnda siis, kui me võtaksime rikkuse ja vaesuse määratlemisel aluseks vaimsed väärtused, siis pigem peaksime kõnelema väga rikkast Indiast ja õige vaesest Euroopast ja veel vaesemast Ameerikast. Tegelikult vajaksid need kontinendid jõulist vaimset arenguabi. On terveid katastroofipiirkondi — nagu mitmed Ameerika suurlinnad oma vohava kuritegevuse ja narkomaaniaga –, kus abi on tõenäoliselt juba hiljaks jäänud. Ja ei kehti siin enam Jeesuse sõnad, et õndsad on need, kes vaimust vaesed. Õndsust ei ole siin juba ammu enam.

Muide, umbes samas võtmes tajuvad asju ka islamiriigid, mis näevad Läänes vaid moraalitut pahedemaailma. Islamiriigid on selles mõttes siiski erandlikus asendis, kuna nende ideoloogia toodab ühe kõrvalproduktina ka vägivalda, ja ses mõttes on neid raske seada vaimse rikkuse eeskujuks. Vähemasti mitte läänemaailmale. Kuid eks eeskujusid tulebki otsida sealt, kus neid on võimalik üle võtta.

Nii või teisiti on viimane aeg anda endale aru, et materiaalse rikkuse, materiaalse heaolu piiritu tootmine ja tarbimine viib globaalsete katastroofide ja lõpuks kriisini, mis tähendab, et tänastele väärtushinnangutele tuleks hakata otsima alternatiive. Paljud inimesed Eestis ja ka mujal maailmas, kes suunduvad tagasi maale ja valivad loodusele lähema ning lihtsama elusviisi, seda ju tegelikult teevadki.

Küsimus on täna selles, millal selline hoiak muutub üldiseks. Praegusel hetkel, kui suurem kriis jääb ehk väljapoole meie enda eluea piire, tundub mõte, et midagi tuleb vaimse allakäigu peatamiseks ette võtta, suhteliselt lootusetu. See tähendab, et vaimsed väärtused kerkivad uuesti ja jõuliselt esile alles siis, kui kriis lõpuks käes on. Sest kui „mateeria” on limiteeritud ja seda tuleb ellujäämiseks vastastikku jagada, kerkivad uuesti esile need väärtused, mis inimesi koos hoiavad ja üksteist abistama panevad.