Ülo Mattheus: Vaimse vabaduse eest

 (15)
Ülo Mattheus: Vaimse vabaduse eest
Foto: erakogu

Vaatasin Rakvere Teatri „Noor Eesti“ lavastust ja see kõnetas mind. Sestap kirjutan. Kuid see siin ei ole mitte niivõrd arvustus (seda enam, et 10. juuni esietenduski juba unustuse hõlmas), kuivõrd pigem katsetus väljendada mõtteid, mis tekkisid

Et milleks selline lavastus just nüüd? Mida idee autor ja lavastaja Jaanus Rohumaa meile öelda tahab? Kas on mingi pöördeline moment õhus, et kõnelda Noor-Eestist ja Siurust. Mõlemad kirjandusrühmitused sündisid ju revolutsioonilistel pöördehetkedel, Noor-Eesti album ilmus areenile 1905 ja Siuru oma esimeste väljaannetega 1917. 

On ilmne seaduspärasus, et kultuurilised puhangud käivad kaasas ajalooliste pöörete või üldise mässumeelsusega. Vanemad põlvkonnad mäletavad veel ka 60-ndate pöördelisi aegu, mis tõid kaasa üliõpilasrahutused Pariisis, „Praha kevade“, meeleavaldused Vietnami sõja ja rassismi vastu USAs, John Kennedy ja Martin Luther Kingi tapmise, hipiliikumise, ansambli Beatles, zeni ja LSD ning, mis meile oluline, „kruvide lõdvenemise“ ka Eestis, ühes millega kaasnes kirjanduse ja kunsti uus puhang. 

Kirjanduse ja kunsti puhangulisest tõusulainest võib kõnelda ka seoses 80-ndate aastate pöördeliste aegadega, mille üheks tähiseks oli loomeliitude pleenum aprillis 1988. Selle aja vähemtuntud faktiks oli rühmituse Wellesto sünd 1987. aasta jõulude aegu. Toomas Haug võrdles Wellesto avaõhtut 3. märtsil 1988 just nimelt Siuru avaõhtu elektriseeritusega (K&E 1988, nr 5), mis Rakvere teatritrupi pool maha mängituna ilmutas end küllaltki õnnestunult ka Rohumaa lavastuses. 

Algselt kirjanike poolt algatatuna koondas Wellesto endas lõpuks väga erinevate valdkondade kultuuriinimesi (sh allakirjutanu), kuid üks selle hing oli luuletaja Doris Kareva, mis veelgi süvendab sarnasust Siuru ja selle esileedi Marie Underiga. Tõsi, Kareva kõrval seisis sama jõuliselt ka Merca, kelle luules oli tunda ajastu raevu ja vabadust. Samas on jäänud tähelepanuta tõsiasi, et Wellestosse kuulus ka praegune Eesti Vabariigi president Toomas Hendrik Ilves, sellal Raadio Vaba Euroopa Eesti toimetuse juhataja. Toona ta luuletas ja andis välja almanahhi „Põrp“. See oli aeg, kui kultuur oli tähtis ja kultuuriinimeste keskel oli huvitav.

Täna see ehk enam nii ei ole.

Rohumaa sõnul räägib ta lavastus võib-olla kõige õnnelikumast päevast Eesti kultuuris: „Kokku tulevad noored kirjanikud, kellest saavad hiljem klassikud. Nad ei tea, et tulevikus hakatakse nende kujusid paigutama rahvusraamatukogu ette ja et nende loomingut hakatakse koolis pähe õppima. Nad on oma teekonna alguses, nad on tahtmist täis, kuid nad ei tea veel, mis neist saab“ (Põhjarannik, 29.05.11). Teisal ütleb Rohumaa, et teda huvitab, „kuhu me oleme jõudnud kahekümne aasta jooksul, mil me oleme olnud taas vabad – loojatena, kunstnikena praeguses ühiskonnas, kus muu elu on muutunud väga praktiliseks“ (Sirp, 16.06.11).

Võib mõtiskleda, miks pöördelised ajad toovad kaasa tõusu ka kirjanduses ja kunstis, mõistagi ka muudes valdkondades, ning miks need teistel aegadel soikuvad või koguni manduvad, eriti perioodidel, kui vabadust ja heaolu kultuuri loomiseks on küllaga? Esimesele poolele vasta on ilmselt lihtsam: pöördelised ajad, kui mingid kruvid keeratakse lahti, päästavad paisu tagant välja kõik selle, mis seni oli keelatud või moraalireeglite järgi välistatud. Pöördehetkede kultuur on raevukas ja epateeriv. Nii nagu seda oli ka Underi luule, mille avameelsus ja erootika mõjus 1917. aastal šokeerivalt.

Tänases (postmodernismi järgses) ühiskonnas on kõrgkultuur lahustunud ühiselu muudesse avaldustesse ega paista sealt kuidagi silma. Täna ei piira vaimset vabadust mitte vabaduse puudumine, vaid vabaduse küllus, mis ühe hea valiku kõrvale sätib üheksakümmend üheksa halba, aga teinekord hoopis ahvatlevamat.

Loe veel

Ilmselgelt toitub kunst mässust, ja kui ühiskond seda hetkel ei paku, siis üritab kunstnikkond ise millegi vastu mässata – moraali, mandumise või mille iganes vastu. Ent see mäss peab ka publikule korda minema. Kunstnikkonnal on võime puudutada ühiskonna kõige sügavamaid valupunkte, aga seda vaid juhul, kui need valupunktid on olemas ja tundlikud. Täna on tajuda teatud tuimust, või koguni suurt tuimust ja ühes sellega ka hoiakute muutust: Eesti Kunstiakadeemia või ka Eesti Rahva Muuseumi ehitamine pole enam mitte uhkuse asi, mida peaks kindlasti tegema, vaid alpus, mida riik endale lubada ei saa. Võimutseb pragmatism. See lämmatab.
Meenutades Wellestot kakskümmend aastat hiljem, tõdes Sirje Kiin ka selle rühmituse vaikset hääbumist, kuid siiski väikese lootusega Kalevipoja kojutulekust: “Rühmituse tegevust ametlikult lõpetatud ei ole, elatakse ja kirjutatakse edasi, kuid mine tea, millal jälle võib tugevneda vajadus astuda välja vaimse vabaduse eest“ (Sirp, 14.08.09). 

Mu meelest kõneleb sellest vajadusest ka Rohumaa lavastus, kõneleb sellest, et oli kunagi üks energiast laetud rühmitus Siuru, mis Rohumaa sõnul otsustas kaosele vastukaaluks luua ilu ja poeesiat ning selle kaudu maailma muuta ja paremaks teha (ERR, 10.06.11). Võib-olla on see minu väga isiklik ja petlik tunne, aga näib, et selle aja märke on jälle tunda. Aja märke uueks mässuks. Või siis vähemasti meeleheitlikuks karjeks. Kultuuril on valida, kas lahustuda kehvadesse valikutesse või hakata vastu.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare