Ülo Mattheus: Surm ilma halastuseta

 (263)
Ülo Mattheus
Postimees/Scanpix

Ma ei poolda halastussurma. Selle küsimuse võiks kõne alla võtta alles siis, kui meil lisaks surmale (seda on meie ümber nii palju) oleks sama palju ka halastust. Ei saa öelda, et seda üldse ei ole. Minul on õnnestunud seda korra isegi kogeda.

See juhtus mõned aastad tagasi, pärast seda, kui ma jõudsin Prantsusmaalt Sallanches’i alpihaiglast koos oma ränkade luumurdudega Tallinna kiirabihaiglasse. Erinevus kahe haigla vahel oli sama suur kui paradiisi ja piinakambri vahel: kui Prantsusmaal aitas morfiin valu üle elada, siis Tallinnas kõlas karm ei — ei mingit morfiini enam. Olid küll mingid tabletid, aga valu need ei leevendanud, valud muutusid košmaarseks, ööd venisid pikkadeks õudusunenägudeks… Ja see ei huvitanud õigupoolest mitte kedagi, sest valuvaigisteid polnud lihtsalt ette nähtud.

Kuni ühel ööl ilmus keegi — tõeline halastajaõde. Tarmukas venelanna, täiesti teistsugune. Ta ei karjunud patsientide peale, ei pahandanud jalaluu murdnud vana mehega kõrvalvoodis, kui too siibrit küsis. Ja mind mõistis ta hoobilt. Võib-olla veenis teda külm pärlendav higi mu laubal. Minu hääletu palve. “Sul on valus, sul on vist väga valus, eks ole? Kuule, mõtleme midagi välja,” ütles ta mulle. Algul andis ka tema mingeid tablette, aga need ei mõjunud. Siis tuli süstlaga. See aitas. Ma ei tea, kas ta rikkus neid süste tehes kuidagi haigla reegleid või oli tal lihtsalt rohkem tahet aidata kui teistel.

Niisiis, meie meditsiinisüsteemis on potentsiaali, meie inimestes on lootust. Jah, aga paraku liiga vähe, et seadustada Eestis eutanaasia. Seda nii praktilises kui ka emotsionaalses tähenduses. Praktilises tähenduses puuduvad meil vastuvõetavad hooldusravihaiglad, napib personali, ei jätku vahendeid kõige elementaarsematekski toiminguteks.

Tasub meenutada selleteemalisi artikleid möödunud aasta Postimehes ja Eesti Ekspressis. Eriti karm hinnang anti seal Järve haigla hooldusravi osakonnale, mis peaks muuhulgas aitama surijatel surra. Paraku — tilgutite alla surijaid seal ei panda, valuvaigisteid ei anta, mähkmeid vahetatakse vaid kaks korda päevas, kellanuppu õe kutsumiseks ei ole. “Kas inimesel pole õigust saada lõpuni ravi, viimase hetkeni arstiabi? Lõpuni valuvaigistit? Nad visatakse vanainimeste hooldushaiglasse surema!” ahastas selles haiglas oma abikaasa Aleksi kaotanud Tiiu. Teine, kes vahetas ise oma abitul isal mähet ja pesi isa ise ka puhtaks, sai sõimata, kui ta julges puhast mähet paluda. Võib mõista ta kimbatust, kui ta küsis, kas ta peab nüüd sama mähkme tagasi panema. Ja tema ahastust, kui ta tõdes: “Ma saan aru, et surijad, aga miks pole inimesel õigust surra puhta tagumikuga? Inimesed on seal nagu prügikasti visatud — vanusest, staatusest, elu jooksul tehtust sõltumata.” (EE 24.05.2006)

Kui me nüüd seadustaksime niisuguses haiglas eutanaasia, siis ma ei imestaks, kui pooled selle haigla hooldusraviosakonna patsientidest valiksid vabasurma selle asemel, et taluda väljakannatamatut valu; selle asemel, et taluda mähkmete vahetamise alandust või lihtsalt sellepärast, et lakata olemast teistele koormaks. Nii ei seadustaks me mitte eutanaasiat, vaid halastusmõrva. Muidugi, puht majanduslikus ja meditsiinilises mõttes oleks odavam need inimesed tappa. Aga me ei saa ju ometi niiviisi mõelda?!

Me võiksime võtta eutanaasia kõne alla kunagi kauges tulevikus, kui me võime olla absoluutselt veendunud, et meditsiinisüsteem on suuteline tegema kõik endast oleneva, et lasta inimesel ilma piinu kannatamata elada tema elu loomuliku lõpuni. Londoni St Christopheri hooldushaigla rajaja Cicely Saunders on kunagi öelnud: “Kui kas või üks meie patsientidest palub eutanaasiat, tähendab see seda, et me ei ole oma tööga toime tulnud.”

Siiani oli juttu ainult praktilisest poolest — meditsiinisüsteemi materiaalsest vaesusest. Ent kuidas on lood emotsionaalse poolega, vaimse vaesusega? Surijat ei saa ju lihtsalt sinna teisele poole saata, öeldes, et kuule, me teeme sulle nüüd süsti, ole siis cool, tšau. Surija vajab midagi veel. Ta vajab mõistmist, andestamist, lohutust, lähedaste lähedaolu, käest kinnihoidmist; ta vajab vastust küsimusele, kas seal teisel pool on veel midagi; ta vajab kedagi, kes aitaks tal üle saada pelgusest surma ees ja aitaks tal ära minna kerge südamega, murekoorem maha pandud. Ka see nõuab oskust. See tähendab, et igas haiglas oleksid inimesed, kelle otseseks ülesandeks oleks patsiente ja nende lähedasi selles küsimuses nõustada.

Loe veel

Ent kuidas siis lahkuvad inimesed Eesti haiglates? Sellesama Aleksi juhtum. “Järgmisel päeval oli Aleks surnud. Keegi ei teatanud meile. Tütar leidis ta palatist surnuna. Neil oli eriline suhe. “Tere, issi,” hõikas ta ja siis nägi, et surilina on tõmmatud üle pea. Laps ei pea niimoodi oma isa leidma,” kirjeldas toimunut lahkunud Aleksi abikaasa.

Ene ja Robert Lepiksoni juhtum: “Tund enne Ene surma olime pojaga tema juures. Palusin, et öeldaks, kui midagi juhtub. Ma oleksin tahtnud tema kõrval olla. Pooleteise tunni pärast öeldi, et on lahkunud. /---/ Läksime, valge roos käes, mul ja pojal… Uksel oli kaks turvameest. Üks neist hakkas meilt luba nõudma. Ütlesin, miks me sinna läheme ja et meil on kokkulepe valveneuroloogiga. Turvamees nõuab muudkui luba, seletab, et inimesed valetavad omakseid surnuks, et korda rikkudes haiglasse sisse pääseda” (EE 24.05.2006).

Lapsena nägin surma pealt Narva maanteel asunud Vene mereväe haiglas. Oli keegi eesti mees, otse pulmalauast toodud. Ta karjus terve õhtu ja öö, aga millegipärast ei teinud keegi temast välja. Hommikul ta suri krampides tõmmeldes. Arstid tormasid küll kohale, aga pärast paari abitut elustamiskatset katsid nad ta valge linaga kinni. Ära teda ei viidud, ta jäi sinna meie keskele palatisse veel terveks päevaks. Lapsi ja nõrganärvilisi hirmutama. Võib-olla oli see tolle haigla arusaam sellest, kuidas peab ühe surnuga toimima — jätma ta elavate keskele surmast toibuma, enne kui ta sealpoolse olemisega kohaneb. Vaevalt. Marksistliku ühiskonna jaoks lõppes elu keha surmaga. Et midagi võiks pärast veel tulla, see oli vastuolus partei dogmaga.

Selle dogma järgi toimime tegelikult ka praegu. Selle dogma järgi on keha vaid mateeria. Arsti jaoks on see mateeria töö vahend. Surm on selle mateeria jaoks kas paratamatus või halvemal juhul töö praak. Mateeria kaetakse peale lahkumist linaga kinni. Punkt.

Ent isegi kui me ei usu elu pärast elu, jäävad mälestused teistesse inimestesse. Surm on olemise üks kõige tähenduslikumaid hetki, mille mõju lähedastele inimestele on ülisuur ja võib väga oluliselt mõjutada kogu nende edasist mõttetegevust ja nende ellusuhtumist. Sellest peaks lähtuma iga meditsiinitöötaja, iga inimene, kes puutub kokku surma ja surnute lähedastega.

Kõik need eelnevad episoodid kõnelevad väga suurest ükskõiksusest ja hoolimatusest. Samas ei ole hoolimatus meditsiinis mingi eraldiseisev nähtus, hoolimatus avaldub igal tasandil — jõhkras liikluses, nilbetes internetikommentaarides, väärdunud töösuhetes… Hoolimatus meditsiinis on vaid selle kõige peegeldus. Iga hoolimatu põlvkond kasvatab üles uue hoolimatu põlvkonna, ja nii see jätkub. Ja kust me siis võtame haiglatesse halastajaõdesid meie surijaid abistama? Kui keegi juba algusest peale meis hoolivust ei kasvata? Peale kiriku ja võib-olla kümnekonna mittetulundusühingu ei tegele halastustegevusega mitte keegi, riigi jaoks on halastus võõras nähtus, sest avalik haldus tegutseb põhimõttel, et tehakse vaid seda, mida seadus ette näeb. Hoolivust aga ei saa kuidagi seadusega kehtestada, see peab tulema kuskilt mujalt, inimese kõlbelistest hoiakutest. Aga ilma kõlbluseta pole mõeldav ka halastussurm.

Niisiis, kui me ka kuskile seaduses kirja paneksime, et inimese vabast tahtest lähtuv surm on lubatud, pole meil kuskilt võtta teist poolt — halastust, tõelist kõlblust. Ilma selleta aga muutuks eutanaasia lihtsalt üheks meditsiinis kasutavaks vahendiks, millega patsiendil on võimalik oma probleeme lahendada. See oleks küüniline. See muudaks meditsiinisüsteemi mõrvakonveieriks. Ehk lõpetuseks — Eesti ei ole eutanaasiaks valmis.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare