Ülo Mattheus: Piirideta sõda, piiritud ohvrid

Terrorirünnakud USA vastu on osa pikemast vastasseisust, mida silmapaistev Lääne poliitikateadlane Samuel P. Huntington on käsitlenud oma teoses “Tsivilisatsioonide kokkupõrge” kui pikaajalist kvaasisõda. Huntingtoni hinnangul sai lääne- ja islamimaailma teravdatud vastasseis alguse islamirevolutsiooniga Iraanis 1979. aastal. Vaatamata tõsiasjale, et seda sõda ei ole peetud riikide vahel, on see kaasa toonud rohkem ohvreid kui nii mõnigi pärissõda.

Võib vist nõustuda nendega, kes on väitnud, et 21. sajand algas tegelikult teisipäeval, 11. septembril terrorirünnakutega USA vastu, mille sümboolset tähendust on raske ülehinnata. Umbes niisamasugust tähendust 20. sajandile omas tuumapommide heitmine Hiroshimale ja Nagasakile Teise maailmasõja ajal, mis teadvustasid maailmale uue, tuumasõja ohu kogu selle koletuses.

11. septembril toimunud rünnakud Maailma Kaubanduskeskusele ja Pentagonile avardasid kaasaegse sõjapidamise võimalusi veelgi ning tekitasid täiesti uue arusaama vaenlasest ja tema kasutuses olevatest sõjapidamise vahenditest.

Kuigi terrorismi on viljeletud ka Läänes, seostub see eelkõige siiski islami äärmusrühmitustega. Samuel P. Huntington on islamimaailma ja Lääne vastuseisu käsitlenud seejuures kui ühte osa tsivilisatsisoonide kokkupõrkest. Huntingtoni arvates tekkis islamimaade ja lääneriikide vahel terav vastasseis peale 1979. aasta Iraani revolutsiooni, mis teatavasti oli suunatud lääneliku orientatsiooni vastu ja islamiväärtuste taastamisele.

Huntington nimetab seda vastasseisu kvaasisõjaks, mida iseloomustab muuhulgas see, et seda ei pea mitte riigid omavahel: ründavaks pooleks on selles sõjas enamasti erinevad fundamentalistlikud grupeeringud ning rünnatavateks tsiviilisikud ja tsiviilobjektid USA-s ja ka teistes lääneriikides. Iseloomulik on seegi, et ohvrite arv selles sõjas on olnud suurem, kui nii mõneski pärissõjas.

Kui Lahesõjas kaotas USA vaid 148 sõdurit, siis käimasoleva kvaasisõja viimane lahing New Yorgis ja Washingtonis on kaasa toonud tõenäoliselt umbes ühe kümendiku Vietnami sõja ohvrite arvust. Kokku kaotas USA Vietnamis 58 tuhat oma kaasmaalast; teisipäevaste terrorirünnakute tagajärjel on teadmata kadunuid ja hukkunuid loendatud aga juba üle viie tuhande.

Kuigi ka senist vastasseisu on mõlemad pooled nimetatud sõjaks, on alles viimased sündmused pannud seda sõda võtma täie tõsidusega, millele viitab kasvõi see, et esmakordselt on NATO riigid nõus rakendama Põhja-Atlandi lepingu 5. artiklit.

Kahtlemata nõuab kuritegu õiglast karistust ja terrorism väljajuurimist. Kuid ka peale karistusoperatsioone jääb püsima küsimus: kuidas edasi. Tänaseks on kõik islamiriigid ja nende liidrid end toimunud terrorirünnakutest distantseerinud. Lausa südanliigutav ja sümboolse tähendusega on foto, kus palestiina liider Yasser Arafat annab verd USA terroriohvrite abistamiseks. Iisraeli peaministri Ariel Sharoni arvates on aga Arafat samasugune terrorist nagu Osama bin Laden.

Islamiriikide distantseerumine toimunud terroriaktidest on eelkõige siiski poliitika, mille eesmärgiks on mitte tõmmata enda peale USA sanktsioone. Sellest, mis toimub palestiinlaste südames tegelikult, kõnelevad palju enam rõõmuhõisked põgenikelaagrites Gazas, Jordani ääres ning Liibanonis, kus inimesed täitsid tänavad rõõmukisaga.

Kuid nii või teisiti ei ole vaen lahendus. Lahendus peitub iseenesest ju lihtsakoelises ja paljukorratud deklaratsioonis, mis kutsub üles rahumeelsele kooseksisteerimisele ja vastastikusele teineteisemõistmisele. Kuidas selleni jõuda — sellest on kirjutatud ja kirjutatakse ilmselt veel palju raamatuid. Esialgu kõneleme me veel ikka tsivilistasioonide kokkupõrkest ja mitte nende vastastikusest tolerantsusest. Täna oleme me tegelikult ühe tõsisema konflikti lävel, millest kõige mustemate stsenaariumite järgi võiks välja areneda kolmas maailmasõda.

Loodetavasti jääb see siiski tulemata. Kuid nii või teisiti teadvustavad äsjased terroriaktid, kui habras ja haavatav on demokraatlik ühiskonnakorraldus, ja tegelikult kogu tsivilisatsioon. Tõenäoliselt just 21. sajand oma väljakutsetega saab olema otsustav ja peaks andma vastuse küsimustele inimkonna edasieksisteerimise võimalustest ja võimalikkusest.