Ülo Mattheus: Mõtle end õnnelikuks

 (259)
Ülo Mattheus
Postimees/Scanpix

Kunagi Indias ühes kloostris astus mu juurde kirsipunases rüüs laama ja küsis ilma sissejuhatuseta: “Kas sa oled õnnelik?” Ta sügavad pruunid silmad puurisid otse mu silmadesse, ja ilma et oleksin jõudnud midagi öelda, nägin ta pilgust, et vastus oli talle juba teada.

Seisime tolle mungaga kloostri õuel ja vaatasime, kuidas noored laamad õppisid puhuma rituaalseid trompeteid, mis olid oma kolm meetrit pikad ja toetusid otsapidi hoovi ääristavale rinnatisele, mille taga laius Himaalaja maaliline org. Trompetite hääl, mis meenutas elevantide üürgamist, kaikus orus vastu ja võimendus mitmekordseks.

“Jah, muidugi… jah, ma olen õnnelik…” kogelesin ebamääraselt, kuid nägin laama silmadest, et mu sõnad ei veennud teda. Mu silmad kõnelesid teist keelt, mu kohmetus kõneles teist keelt.

Selleks, et olla mõistetavad, polnud meil vaja defineerida, mis on õnn. Laama küsis ja mina vastasin. Me mõistsime, et mõtlesime ühte ja sedasama asja. Ja laama mõistis, et ma ei olnud väga õnnelik. Või midagi minus oli pisut katki või polnud nii, nagu peaks. Kuid see polegi tähtis. Oluline oli see imeline taju, et on olemas midagi universaalset, mille nimi on “õnn” ja et selle olemasolu või mitteolemasolu on võimalik hoobilt, ilma vähimagi pettuseta ära tunda.

See on iga normaalse inimese peamine eesmärk — olla õnnelik. Kui too buda munk ilmuks Tallinna tänavaile ja korraldaks sama eksperimendi mõnele juhuslikule vastutulijaile, saavutaks ta ilmselt sama tulemuse, mille minugagi. Ta ajaks inimese segadusse, tekitaks temas hämmelduse, mille tulemuseks oleks mõlemapoolne äratundmine, kas see inimene on tõepoolest õnnelik või mitte. Selle asja kõige sügavamas tähenduses.

Ma ei tea, milline oli selle munga motivatsioon mind selle ootamatu küsimusega rabada. Võib-olla oli tema eesmärk teada saada, kas heaoluühiskond toodab automaatselt ka õnne? Minu läänelik välimus ei jätnud ju kahtlust, et olin tulnud just sealt, kus vohab küllus. Kus vohab õnn?

Võib-olla otsis ta kinnitust ühele budistlikule põhitõele, et elu on oma olemuselt kannatus, mille põhjuseks on vaesus, haigused, surm, üksindus. Et kõige oma heaolu keskel ei ole ka heaoluühiskonna inimesed sügavamas tähenduses õnnelikud. Kuigi külluse nautleja on prii vaesusest ja tal on suuremad šansid heale tervisele, ei päästa keegi teda lähedaste surmast, lõpuks iseenda surmast ja suure tõenäosusega ka üksindusest.

Need on asjad, millele me oma argistes askeldustes enamasti ei mõtle. Me lihtsalt pürgime alateadlikult õnne poole ja teeme asju, mis meie arvates meid sellele lähendavad. Üldlevinud õnne mudel on ju iseenesest lihtne — enamasti sisaldab see kooselu armastatud või lähedas(t)e inimesega ning lisaks ka piisavat materiaalset kindlustatust. Suurele osale inimkonnast tähendab õnn jätkuvalt perekonna loomist ja oma pesakese punumist soovitavalt kuskil looduskaunis piirkonnas. Võib-olla jääb õnnest puudu ka Audi A8 või LCD-televiisor ja kodukino, aga needki takistused on ületatavad — ja siis ühel päeval peakski õnn käes olema: lähedane inimene kõrval on olemas, maja on, auto ja kodukino on ka.

Ent siis ühel hetkel tuleb buda munk ja küsib: “Oled sa õnnelik?” Ja siis tuleb vastata. Ja kui ka ei vasta, teab munk vastust isegi. Küllap ta näeb su silmadest, et midagi on õnnest ikka veel puudu. Tajub seal rahutust, üksindust, nukrust.

Ent ometi pole ju õnne filosoofilises olemuses midagi keerukat: õnnelikud on need, kes on täiesti veendunud, et nad on õnnelikud. Oluline on, et see veendumus oleks kindel ja miski seda ei kõigutaks. Õnneks ei olegi niisiis vaja suurt rikkust, vaid pigem kindlat usku, et elus on kõik hästi. Kuid just sellest kipub vajaka jääma, ja seda ka nendel, kellel on kõik muu olemas. Ja nii pudeneb veendumus käest nagu viirastus ja muutub taas millegi otsimiseks.

Tahes-tahmata meenub tuntud mõistujutt India sadhust ja luksuslimusiiniga Briti ärimehest, kes askeeti palmi all istumas nähes peatab oma auto ja küsib, miks too seal istub ja midagi ei tee. „Miks ma peaksin midagi tegema?” ei mõista sadhu. „Noh, kui sa teeksid tööd, võiksid sa teenida raha, palju raha,” selgitas ärimees. „Ja mida ma siis teen, kui mul on palju raha?” küsis askeet vastu. „No siis sa ei peaks enam midagi tegema, sa võiksid istuda lihtsalt palmi all,” ütles ärimees. Selle peale küsis sadhu: „Aga mida ma siis praegu teen?”

Loe veel

Niisiis, talitagu igaüks oma veendumuste kohaselt. Õnn on oma sügavamalt olemuselt vaid sisemine tasakaal, veendumus, et kõik olulised ja vajalikud asjad eluks on olemas. Olgu nendeks siis soe õhk, palmipuu ja kerjakauss või perekond, eluase ja auto kuskil Põhjamaa karges kliimas. Probleemid tekivad taas sellest hetkel, kui hinge sigineb kahtlus, et midagi on valesti ja tahaks midagi veel — rohkem raha, uut elukaaslast, suuremat maja, uut autot. Need on mõtted, mis teevad rahutuks, toovad kaasa probleeme ja tekitavad stressi, lõpuks ei lase enam magada ja muudavad õnnetuks.

Ent on ka vastupidine võimalus. Lääne teadlaste uuringud koos buda munkadega osutasid, et sügavas meditatsiooniseisundis aktiviseerusid munkadel need ajupiirkonnad, mis tekitasid õnnetunnet. See tulemus lubas muuhulgas järeldada, et buda mungad on õnnelikud. Siit tuleneb omakorda lihtne järeldus: end võib õnnelikuks mõelda. Niisiis ei ole õnneks palju vaja. Vaid piskut ruumi, vaikust ja vaba aega mõtisklemiseks.

Jah, ma tean, see kõlab lootusetult. Vaba aega ei ole tänapäeval kellelegi; vaikuse leidmine linnamüra keskel ja korruselamutes on problemaatiline ning õige mõtlemise tehnikad pole samuti varnast võtta. Mida siis teha?

Üks võimalus on elada vanaviisi edasi, teine võimalus on püüda end muuta. Ponnistada kõigele vaatamata. Muuta juba täna oma eluvaadet, hakata juba täna mõtlema end õnnelikuks.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare