On hea, et Hummeriks ei saa end ümber lõigata, sest vastasel juhul võiksid nii mõnedki identiteedikriisis vaevlejad endale tõsiselt viga teha. Aga võetagu seda kõike kui kujundit. Kellel on kujundliku mõtlemisega raskusi, neil on targem see artikkel lugemata jätta.

Ma olen üldisel väga salliv, aga mõni asi lihtsalt teeb nalja või tekitab isemoodi tunde, et miski ei ole päris see, mis peaks olema. Niisamasugune tunne tekkis mul siis, kui lugesin BBC uudist, et Cambridge’i linnapeaks valiti soovahetusoperatsiooni läbi teinud ms Jenny Bailey. Kuna ta on oma varasemas elus mehena ka abielus olnud ja tal on kaks last, tekkis mul küsimus, kuidas lapsed teda kõnetavad — kas kutsuvad isaks või emaks? Ja missugune on ta suhe oma praeguse elukaaslase, samuti soo-operatsiooni läbinud Jennifer Liddle’iga? On see ikka lesbiline suhe, arvestades, et tegemist on kahe endise mehega? Võib-olla on nad naise välimusega partnerit eelistades ikkagi ka natuke meheks jäänud? Või on nad ümberlõigatud homod — vähemasti oma psüühika sügavamates kihtides?

Aga see kõik on tühiasi, küllap on see iga inimese enda otsustada, mida ta oma kehaga teeb ja kuidas laseb end tituleerida. Teiste jaoks on sel laiem tähendus siis, kui asi väljub n-ö perekonnaringist ja kõrvalekaldega inimesed hakkavad kogu ühiskonnale reegleid kehtestama, kuulutades normaalseks selle, mis enamiku jaoks normaalne ei ole. Mulle tundub, et praegu siiski veel domineerib arusaam, et normaalne on mehe ja naise vaheline kooselu, kus mõlemad on oma soo kaasa saanud sünniga.

Mõistagi on piirid tänaseks nihkunud. Cambridge’i linnavalitsuse liikme Rob Hammondi kinnitusel on Cambridge’i linnanõukogu kindlalt veendumusel, et ei inimese sugu ega seksuaalne orientatsioon saa olla takistuseks, et töötada avalikus teenistuses. Olgu. Küsimus on täna ehk selles, kuhu tõmmata tolerantsi piir?

Kuhu näiteks paigutada niisugused isikud, keda on tabanud täiskasvanud beebi sündroom (Adult Baby Syndrome)? Tegemist on täisealiste inimestega, kellele meeldib käituda imikuna, kanda beebiriideid, roojata mähkmetesse, juua lutipudelist piima, sisustada oma elamine imiku toana jne. Igati arenenud internetikaubandus pakub neile hulganisti ka vastavates mõõtmetes tooteid (teiste hulgas müüb neid soliidne Amazon.com), kuid võimalik on palgata endale ka “lapsehoidja”, kes mähkmeid vahetab ja pepu ära peseb.

Ühest niisugusest tegelasest tehtud dokfilmi näitas hiljuti ka üks Eesti telekanal. Beebiks ümber kehastunud mees kinnitas seal, et ta ei saa sellest mingit seksuaalset naudingut ja tegemist ei ole perverssusega, vaid talle lihtsalt meeldib olla beebi. Kuna sel mehel oli piisavalt sääste, kavatses ta elada beebina kogu oma edasise elu. Seda soodustas ka asjaolu, et ümberkaudsed elanikud ja poodnikud juba tundsid teda ega lasknud end beebiriietes mehest häirida.

Ühe teise briti beebimehe eluga võib tutvuda siin, kus on ka rikkalik fotogalerii. Muuhulgas võib seal näha, missugune on ühe töötava valgekraest beebi riietus (vt siit): tal on seljas valge pluus ja pintsak ning ka lips on ees, kuid pükse asendavad mähkmed. Igati viisakas mees, kes võiks ju vabalt olla ka ühe erisusi tolereeriva linna linnapea, olgu selleks linnaks siis Cambridge või Tallinn. Kui ühiskond kord juba on nii tolerantne ja salliv, siis ei tohiks ka täiskasvanud “beebisid” diskrimineerida.

Praegu tõenäoliselt elab suurem osa niisuguseid beebisid varjatult, andudes oma hobile vaid koduste seinte vahel ja käitudes muul ajal täiesti tavaliste inimestena. Et neid on meie hulgas palju, sellele osutab kas või massilise internetikaubanduse olemasolu. Kuigi ma pole seni täheldanud adult baby’de poliitikahuvi, on nad siiski juba avalikkuse ette ilmunud ja tõenäoliselt pole kaugel aeg, kui nad organiseeruvad ja hakkavad nõudma endale õigusi olla ja tegutseda just sellised, nagu nad on. Näiteks ilmuda linnanõukogu istungile mähkmetes ja lutt suus. Ning küllap sellega on võimalik ka ajapikku harjuda.

Nagu nähtub, on inimeste fantaasia piiritu. Naine võib end kujutleda meheks, mees võib kujutleda end naiseks või Hummeriks või hoopiski leopardiks, nagu juhtus ühe kolmanda briti mehega; nad mõlemad võivad kujutleda end imikuks jne. Me võime otsida sellel põhjusi kromosoomide arvust või Freudi isiksuseteooriast, millel kohaselt inimene ongi oma olemuselt perversne ja ta on soodumus takerduda kas oraalsesse, anaalsesse või fallilisse faasi (nautides tegevusi nimetatud organitega) või millestki muust. Põhjuse leiab alati.

Küsimus on ju lõpuks ikkagi selles, kas me peaksime sellele kõigele vastu seisma või pigem olema siingi novaatorlikud ja tolereerima kõikide vähemuste õigusi? Küllap peaks üks eesrindlik riik tagama õiguse vabalt valida endale sugu, kuid samuti ka õiguse identifitseerida end täiskasvanud beebina või registreerida end Hummerina. Viimasel juhul võiks isikul olla ka õigus kanda auto numbrimärki ja rääkimise asemel suuga põristada. Nagu ma ütlesin, olen ma väga salliv, mina pole vastu.

Iseküsimus, kas ma ka nende inim-Hummerite ja adult baby’dega koos elada tahaks. Võib-olla läheks siis kuskile metsa või laande, kus mõmisevad päris karud ja uluvad päris hundid, kelle kohta ma kindlalt tean, et nad pole läbi teinud soovahetusoperatsiooni. Ja kõik muugi on päris. Linnud laulavad, lilled lõhnavad, kuskil on metsamaasikad, mis maitsevad maasikate moodi.