Mina, võib-olla oma naiivsuses, olen ikka arvanud, et tahtmatu rasestumine on rohkem nagu noorte või suisa puberteediealiste probleem. No lihtsalt juhtus nii. Poiss käis peale, ei osanud keelduda. Rasestumisvastaseid vahendeid polnud käepärast ja beebipillide võtmist polnud ka veel alustatud.

Seda „harivam” oli tutvuda Eesti Statistikameti andmetega: selgus, et küsimus ei puudutagi mitte niivõrd noori naisi, vaid pigem neid, kes peaksid olema „täie mõistuse” juures ja suutma oma tegevust kontrollida. Kui me seame selleks piiriks, mil inimene on „täie mõistuse” juures, näiteks 25. eluaasta, siis statistikaameti viimase viie aasta andmed osutavad, et suurem osa aborte tehakse just pärast seda eluaastat. Näiteks 2005. aastal tegid naised vanuses 15-24 aastat 3074 ja vanuses 25-34 aastat 4863 aborti; 2004. aastal oli see suhtarv vastavalt 4590/5358 ja 2003. aastal 4708/ 5571.

Tahes-tahtmata paneb see küsima, miks Eesti „täie mõistuse” juures naised (siis naised üle 25, aga miks mitte ka teised) ei kasuta rasestumisvastaseid vahendeid või miks ei tee seda nende üldjuhul niisama vanad partnerid? Kadi Viigi arvates on mehed jätnud kogu selle problemaatika naiste kanda (Delfi 17.04). Aga ikkagi, kui mees on matšo (õnneks mitte kõik Eesti mehed), siis ega seepärast pea naine rasestuma. Beebipillid maksavad ju umbes sada krooni kuus pluss arstivisiidi tasu üks kord mitme kuu peale. Siin on naised pigem eelisseisundis, sest meestele pole nõnda mugavaid „beebipille” veel leiutatud.

Mulle tundub, et soovimatu viljastumisega seotud probleemi olemus peitub pigem seksuaalkasvatuse puudulikkuses või lihtsalt väheses hariduses. Naistearst Kai Haldre osutab, et mida väiksem on 25.-29. eluaastaks saavutatud haridus, seda varajasem on olnud seksuaalelu algus, ning mida varasem on seksuaalelu algus, seda rohkem on ta sõnul tervistkahjustavat käitumist (PM. 01.03). Kahtlemata tähendab väiksem haridus ka kehvemat palka, ja nii võivad sajakroonised beebipillid osutuda kättesaamatuks. Eriti kui mõned muud vajadused on palju olulisemad. Suitsetajail näiteks suitsud. Või kui saja krooni eest on silmapiiril mõni muu ahvatlus.

Mina saan siit üpris kummalise, aga vist elulise ahela — kui beebipillideks raha ei ole, aga suitsu tahaks osta, ning mees ronib selga, no mis teha. Läks nii. Sel hetkel ju ei mõtle, et pärast tuleb võib-olla aborti teha. See selgub kunagi hiljem.

Ilmselt polegi mul mõtet pidada dialoogi sellise mentaliteediga. Ma vist ei oskagi. Ja vaevalt sellise mentaliteedi kandjad seda kirjatükki loevad. Pigem meeldib mulle mõelda, et on olemas ka mingi elementaarnegi eetika, moraal, aukartus elu ees (laenan selle väljendi Albert Schweitzerilt), sest iga abort tähendab ju lõpuks sündimata inimest. Vaadake tänaval mõnd imearmast last ja mõelge, et te olete umbes samasuguse lapse abordiga tapnud. Minu arust just aukartusest elu ees tuleks olla soovimatu viljastumise suhtes eriti hoolikas.

Päris kindlasti ei taha ma siin süüdistada ainuüksi naisi. Eks seda asja tehakse ju kahekesi. Ka mees peab muret tundma, et soovimatut viljastumist ei toimuks. Selle eelduseks peaks olema partnerite vaheline kokkulepe, missuguseid vahendeid kasutatakse ja kumb pool seda konkreetselt teeb. Mina olen ikka arvanud, et see kuulub elementaarselt seksuaalkäitumise juurde. Ja mitte ainult sellepärast, et hoiduda soovimatust viljastumisest ja sellega kaasnevatest ebamugavustest, vaid seepärast, et elul on väärtus. Ka sündimata lapse tapmine on ikkagi tapmine, mis jääb iga elutervet normaalset inimest vaevama. Või kas ikka jääb? Äkki tänane tarbimismentaliteet on jõudnud nii kaugele, et ka sündimata elu võib tarbida nii palju kui kulub. Loote koht on prügimägi. Nagu kondoomil.

Ma olen seisukohal, et igal naisel peab olema täielik vabadus mitte sünnitada, mitte viljastuda, mitte muutuda „konteineriks”, kui ta seda ei soovi. Aga niisuguse eluhoiaku puhul tuleks temal ja ta partneril teha ka kõik endast olenev, et soovimatut viljastumist ei tekiks. Et ei tekiks vajadust tappa. Ja see on hariduse, kultuuri, eetika küsimus soopoolest sõltumata. See ei ole naiste ja meeste võrdõiguslikkuse küsimus. See on asi, kus tänapäeval on mõlemal poolel võrdsed võimalused. Aeg, kus viljastumisvastaseid vahendeid ei tuntud või need polnud kättesaadavad ning kus naine oli n-ö pidevas ohutsoonis, on ammu minevik. Tänapäeva naine võib oma seksuaalkäitumises olla täpselt niisama vaba kui mees, ja kui tahab, siis nautida ka üheöösuhteid, ilma et sellega peaks kaasnema rasestumist.

Kuid, nagu ma algul ütlesin, ei tähenda see kõik, et ma pooldaks abordi keelustamist. Abordi võimalus peab olema, aga see olgu kõige viimane väljapääs, kui teisiti enam ei saa. Palju olulisem kui abordi keelamise või keelamata jätmise küsimus on panustada inimese elutervesse seksuaalkäitumisse või ka lihtsalt harituma, hoolivama, elu suhtes aukartlikuma inimkoosluse tekkimisse.

Ja lõpuks oleks ju nii ilus, kui lapsed sünniksid armastusest. Ja et neid tõepoolest siia maailma soovitakse. Et sünergilised sõnapaarid tekiksid sõnadest love and sex ja mitte sõnadest sex and crime.