Ülikoolist saadakse haridus ning ka võrgustik eluks
Oleks selge liialdus väita, et Eesti ülikoolid ei ole piisavalt head ja ainult piiri taga saab korraliku hariduse. Üldse on bakalaureusetaseme hariduse puhul tegemist kõigest hariduse aluse loomisega, mille pealt magistrantuuris spetsialiseeruda. Ometi on välismaal õppimisel tihti eeliseid, mida Eestis õppimine ei paku.
Maailma parimad ülikoolid meelitavad kokku helgeid päid üle maamuna ja sinna sissesaanutel avaneb võimalus olla akadeemilises keskkonnas, mida ei suuda pakkuda ükski Eesti õppeasutus. Kuid eelised ei ole vaid kõige helgemaile – haridusturu globaliseerumisega on avardunud abiturientide võimalused kõikjal. Tihti pakutakse kusagil sellist programmi, mida Eestis ei leidu.
Samuti ei kehti levinud arvamus, et piiri taga on vältimatult kulukam õppida kui Eestis. Euroopa Liidus ei tohi ükski liikmesriik nõuda Euroopa Liidu kodanikelt teistsugust õppemaksu, kui ta nõuab oma riigi kodanikelt, ja nii võibki paljudele, kes Eestis peaksid oma õpingute eest tasuma, avaneda võimalus õppida mujal Euroopas tasuta. Muidugi on elamiskulud Eestis allpool EL-i keskmist ja üldiselt on välismaal õppimine siiski kallim kui Eestis.
Pärast aastat filosoofia ja majanduse õpinguid Tartu ülikoolis otsustasin suunduda Prantsusmaale Sciences Po multidistsiplinaarsesse Kesk- ja Ida-Euroopa programmi. Praegu olen sealt järjega vahetusaastal Northwestern Universitys Chicagos, kus õpin peamiselt riigiteadust ja majandust. Sügisest jätkan Pariisis Sciences Po rahvusvahelise majandusõiguse magistrantuuris.
Arhailine, aga efektiivne
Prantsuse haridussüsteem on mitut pidi arhailine ja omapärane, ent samas konkurentsivõimeline. Üldise süsteemi lõi Napoléon ja see kajastab tihti temaaegseid ideaale – meetoditelt kartesiaanlik, sotsiaalselt formaalset võrdsust tagaajav. Loovusel on Prantsuse meetodis väike koht ja üldiselt on üliõpilase ülesanne esitada materjali efektiivselt.
Kui Ameerika süsteemis näevad inimesed palju vaeva, et paista silma, siis Prantsuse süsteem on ehitatud üles välisele survele. Vastupidi üldisele ettekujutusele prantslastest kui elunautijaist nähakse neis Prantsuse õppeasutustes vaeva ja tehakse rasket tööd rohkem, kui olen Eestis kunagi näinud.
Raha poolest on Prantsusmaal õppida mõistlik. Riik pakub toetusi ja paljud koolid on tasuta. Osas insenerikoolides ja Ecole Normale Supérieure’is saavad kõik üliõpilased Prantsuse riigilt palka. Sciences Po on üks esimesi koole Euroopas, kus kasutatakse astmelise õppemaksu süsteemi ehk õppemaks arvutatakse pere sissetulekust, laste arvust ja muist sotsiomajanduslikest näitajatest lähtudes.
Samade tingimuste põhjal arvutatakse ka vajadusepõhist üliõpilastoetust kõigile Prantsusmaal õppivaile eurooplastele. Nii õpingi Prantsusmaal tasuta ja saan ka praegu aasta Ühendriikides olles Prantsuse riigilt arvestatavat mobiilsustoetust.
Eeliseid Eesti ees leidub
Ühendriikides kestavad bakalaureuseõpingud neli aastat (bakalaureuseõpet nimetatakse siin kolledžiks) ja ülikooli astudes ei pea teadma oma eriala. Pigem proovitakse esimesel aastal eri aineid ja otsustatakse alles teise aasta jooksul, mis valdkonnale spetsialiseeruda. Tihti õpitakse paralleelselt mitut eriala.
Pärast bakalaureuseõpinguid on kombeks töötada aasta-paar ja naasta siis ülikooli kas professionaalse kraadi jahile (äri, õigus, meditsiin) või kraadiõppesse, kus sõltuvalt erialast ja ülikoolist kas eristatakse magistrantuuri ja doktorantuuri või loetakse kõike ühtlaselt kraadiõppeks. Bakalaureuseõpingud Ameerika heades ülikoolides on kallid (ca 50 000 dollarit aastas, k.a elamiskulud), kuid paljud koolid pakuvad rikkalikku finantsabi eri tingimustel. Kraadiõpe on üldiselt tasuta ja sisaldab stipendiume.
Bakalaureuseõpe Ameerikas võib tunduda Eesti keskkoolilõpetajale ebareaalne valik. Ometi on see kandideerimist väärt, eriti kui hinded on head ja ette näidata koolivälise aktiivsuse märke. Kolledž on ka elukool ning lisaks haridusele saab siit ellu astumiseks kaasa sõbrad ja globaalse võrgustiku. Sellega kaasneb paratamatult teatav ameerikastumine. Ettevõtlikkus ja pealehakkamine inspireerivad, kuid materialism tihti riivab. Kui mõni asi ei liigu nagu kellavärk, on üliõpilastel kombeks küsida: „Kas ma selle eest maksangi nii palju?”
Oma kogemuse põhjal pean eriti väärtuslikuks võimalust proovida eri aineid ja mitte olla kohustatud teadma valdkonda, millele spetsialiseeruda. Mõeldes, kui palju stressi on olnud mu Eesti sõpradel eriala ja tihti ka ülikooli vahetamisega, tundub see igati mõistlik võimalus. Kas tõesti on arukas eeldada, et kõik teavad keskkooli lõpuks, mida täpselt nad soovivad õppida? Vaevalt. Usun, et siin on Euroopa ülikoolidel USA-lt õppida.
Vastupidi Prantsusmaale rõhutatakse Ühendriikides loovust ja akadeemiline vabadus on suur. Paljudes kolledžites peab läbima teatava hulga humanitaar- ja reaalaineid laiendamaks silmaringi. Ameerika ülikoolid on Ameerika unelma kehastus akadeemilises maailmas, kuid samas kaugemal avalikkusest kui Euroopas.
Ülikoolist saadakse lisaks haridusele ka võrgustik eluks, ja siin on üks välismaal õppimise potentsiaalseid puudujääke: Eestis on erialaselt tihti raske alustada ja edasi liikuda oma valdkonna inimesi tundmata. Samas võib välismaal tippülikoolides õppides luua endale globaalse võrgustiku, millest võib lõpuks erialaselt rohkemgi kasu sündida kui piiratud võrgustikust Eestis. Otsus on igaühe enda teha.
