Teekond Tallinnast
oli väga sujuv üleminek läänest itta. Alustasime Helsingi lennujaamast luksusliku Airbusi lennukiga, järgmiseks tuli värskelt ehitatud
lennujaama metroo, sellele järgnes sõit vanemat tüüpi rongiga Delhist Haridwari, siis juba pilgeni täis buss Haridwarist Rishikeshi ja lõpuks rikšaga Rishikeshi piires põristamine. Kokku umbes 40 tundi ja oi kui palju elamusi.

India on mitmes mõttes Euroopa täielik vastand. Kui meil on reeglitel põhinev ühiskond, siis neil on tunnetusel põhinev ja seda ka asjades, milles meie eeldaks süsteemi. Kui autojuhtidel on kolmerealisel teel tunne, et siia mahuks ju tegelikult viis rida, siis moodustataksegi viis rida. Kaupluste avamisajad muutuvad vastavalt päevale ja ilmale. Toodete hinnadki on mingisuguse ähmase taju põhjal paika pandud. Samasuguse t-särgi hind võib kõrvuti paiknevate kaupmeeste juures erineda kolm korda. Ja loomulikult on võimalik vähemalt veerand, kui mitte pool, hinnast alla kaubelda.

Teoorias on kõiki neid asju reguleerivad seadused olemas, kuid nende järgimine on parimal juhul kaootiline. Heaks näiteks on kanepisaadused, mis on küll läbi aegade Indias paljude tseremooniate ja rituaalide lahutamatuks osaks olnud, kuid viimased paarkümmend aastat Ameerika survel narkootiliste ainete nimekirjas ja illegaalsed. Linna peal ringi käies ja mõnda söögikohta sisse põigates oli õhus hõljuv kanepisuits õhtuti pigem tavaline.

Mis söömisesse puutub, siis oli 5 euro eest võimalik kolm korda päevas restoranis süüa. Teine viiekas kulus ööbimisele imeilusas aašramis, mille tubadest avanesid vaated Gangese jõele. Kuigi aašram on tegelikult asutus, kus kõik külalised elavad väga spirituaalset elu - näiteks ärkavad hommikuti koos, et kell viis joogat teha - siis võib leida ka pigem vabama õhkkonnaga ja hosteli moodi aašrame.

Kuna me olime nii kaugel põhjas, siis seal on Ganges veel täiesti puhas mägijõgi. Muide, jõgi ise on nii püha, et paljud indialased sõidavad üle terve riigi ainult selleks kohale, et end kolm korda jõkke kasta (ujuda nad üldiselt ei oska) ja siis õnnelikult koju minna.

India hindu vaadates tekkis mitmel reisiseltskonna liikmel mõte korraldada oma vanematele pensionipõli Indias. Eesti pensioniga elaks seal nagu kuningas...

Suurema osa reisist veetsime maailma joogapealinnas Rishikeshis, mis on suhteliselt turistiderohke ja elasime Laxman Jhula's, mis on nagu Rishikeshi Viimsi. Nii seal kui ka Delhis aega veetes oli turvalisem tunne, kui paljudes teistes suurlinnades või koduses Tallinnas.

Ilmselt on asi selles, et Indias põhimõtteliselt ei varastata. Loomulikult on mõned üksikud erandid, kuid neid on tõesti imevähe. Jah, kaupmehed võivad turistide jaoks hinnad mitmekordselt üles kruvida ning toodete kohta valetada, aga see on kaupmeestele ajalooliselt alati lubatud olnud. Oluline on see, et keegi ei taha sinult otseselt midagi varastada.

Nii võibki näha nälgivat vanameest koos oma perega raha palumas otse ehtekaupluse lookas lettide kõrval, kuid tal ei tule mõttessegi oma kätt leti poole sirutada. Võibolla tuleneb selline iseenesestmõistetav sündsus India tugevast seosest oma spirituaalsete juurtega. Nad on küll kapitalistliku demokraatia omaks võtnud ja riigi majandus kasvab jõudsalt, kuid suur osa rahvast elab siiski sisemise rahu, mitte palgatšeki nimel. Veel ei ole sassi läinud eesmärk ja vahend.

Paraku võivad erandiks olla noored indialased. Silma hakkas, et tavaliselt käivad noored eurooplased siin ringi kohalikes rõivastes, seevastu kohalikud noored eelistavad enamasti läänelikke riideid. Kui kohalikud noored tähistasid holi't, mis on sisult kevade ja värvide püha ning meenutab meie jaanipäeva, imetlesime esialgu, kui väga nad oma juurte ja traditsioonidega seotud on. Hiljem selgus, et suurem osa lõkke ümber trummide saatel kõlanud lauludest olid pärit Bollywoodi filmidest ja kuraasi andis juurde alkohol. Õnneks oli sedasorti kogemusi vähe.

Meie reisiseltskond ei läinud Indiasse eesmärgiga kogeda traditsioonilist turismireisi ja sestap käisime tavaliselt päeva esimeses pooles loengutel ja satsang'idel (istumised valgustunutega) ning õhtuti nautisime India toitu või külastasime mõnd jõebabat, et temaga elu mõtte üle arutleda. Kogu aeg oli aga tunne, et elu kannab täpselt sinna, kus on õige ja hea. Ja see võiski olla kõige väärtuslikum asi, mille ma sealt kaasa sain.